mercoledì 5 dicembre 2012

Haiglatest

Pean tõdema, et olen olnud õnnega koos, sattudes haiglasse Calabrias, ei pruugi see sugugi mitte kõige paremini lõppeda. Hiljuti lugesin artiklit, kus jutustati ühest noorest naisest, kes põhimõtteliselt suri sanitaarteenuste puudulikkuse tõttu. 
Naine 39 aastane suri südameseiskamise tõttu. Olles väljas oma elukaaslase ja sõpradega, naine minestas. Helistati haiglasse. Nagu ikka tehakse. Normaalne ju. 
"Meil ei ole teile autot saata," vastati.
20 minuti pärast otsustati ise sõita kohale kõige lähemal asuvasse haiglasse, kus ei kasutatud defibrillaatorit, algul öeldes, et neil ei olegi seda. Pärast aga leiti, et on aga ei tööta. 
Kahjuks pole see esimene juhtum. 
Vibo Valentia haiglas olles kuulsin lugusid, kus arste on saamatuse pärast isegi maha tapetud. 
Calabria ülikoolis (Reggio Calabria ülikoolil on Itaalias halb maine) on ette tulnud juhtumeid, kus eksamitulemused kas on kinni makstud või saadud ähvarduste teel. Räägiti. Tundub uskumatu. Kas sellel tõepõhi ka all on, vat see on üks asjadest, mida ma enda peal küll uurima ei lähe. Pärast nood siis ka töötavad, kellel ei pruugi tedmisigi olla, kahjuks. Üldiselt kirurgiasse neid ei lasta. Nüüd mõtelgem, siis sanitaarteenuste tasemele Lõuna-Itaalias. Olen kuulnud, et need on madalad võrreldes Põhja- Itaaliaga aga, et lausa nii hull....
Nüüd siin tagasi ajas minnes mõtetega leian, et olin õnnega koos... Doktor oli õppinud Bolognas, tuntud ja mitmeid elusid päästnud! 

martedì 4 dicembre 2012

Itaalia, töö ja noored.

Tänase päeva probleemid Itaalias kriisiga on aina süvenenud. Paljud noored võtavad kätte pakivad kohvrid ja lähevad õnne otsima mujale, kodumaa neile võimalust ei anna. See on normaalne nähtus? Ausalt? 
Esimene suurim väljarännak oli Itaalias pärast riigi ühendamist. Millest suurim 20nendatel ning pärast II maailmasõda. Enamik välja rännanuid olid lõuna-itaallased. Nüüd siis rändavad kõik.  Kellel võimalik, see ka läheb. Vastu oma tahtmist siiski. Peab minema, sest siin tööd ei ole... Või ei maksta. Makstakse vähe. Siin harjutatakse ellujäämist.
Kuna riik sipleb kriisis, siis riik otsustas, et nüüd on õige aeg makse tõsta. Kus vähegi saab tõstame. Vaesed maksavad. Samas endi mugavused peavad jääma. Paljud väikefirmad leidsid endid olevat raskustes ning olid/on kas sunnitud sulgema või koondama paljusid inimesi. Suureneb kuritegevus. Inimeste rahulolematus. Olgu on ka neid, kes kodus istuvad ja midagi ei tee. Ausalt! Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Mõned on lihtsalt lootuse kaotanud. Mõeldes, et ehk ei olegi midagi. Elatakse ema-isa juures, vanaema annab raha. Magatakse poole päevani ja käiakse sõpradega baarides kohvitamas, keegi ikka välja teeb. 
Kõike seda sain näha Calabrias korduvalt. Kuigi ma usun, et ühel päeval Calabria õitseb,  nii nagu ta seda on väärt. 
"Miks sa Itaaliast minema lähed?" küsisin korduvalt oma elukaaslaselt. 
"Siin ei ole noortele mingit lootust." vastab ta alati. 
Palgad on madalad või petetakse üldse. 600€ kuus teenis üks tema sõbrannadest. Mida selle rahaga siin peale hakata? Ausalt midagi. Üürid on kõrged. Toiduhinnad pole ka teab kui madalad. Ülikooliharidusega tüdruk otsustas, et läheb baaridaamiks, teenib paremini. Ja nii ka on. Nüüd teenib circa 1200€ ringis. Õnnega koos. Töö sai läbi tutvuste. 
Bratislavas (Slovakkia pealinn) kohtasin kahe itaallasega Umbriast. Üldse on neid seal päris palju. 
"Miks otsustasite lahkuda?" küsisin.
"Töötasin Itaalia firmale circa aasta. Algul oli tore. Maksis. Vähe, aga maksis. Viimased neli kuud aga mitte. Vabandused. No kaua sa ikka tasuta töötad. Enam ma tööd ei leidnud. Sõber soovitas tulla siia, otsiti töölisi, kes räägivad inglise keelt. Tulin kõhklemata. Ja nüüd tuli siia ka mu tüdruksõber. Vähemalt kaheks aastaks jääme siia, eks edasi saa näha, kas lähme tagasi Itaaliasse või mitte," vastas noormees.
Töö olevat rahulikum. Lähed tööle. Lõunad. Kõik on kenasti organiseeritud.
"Üldse firma tahab Itaalias uksed kinni panna," torkab vahele Giuseppe, kes on varem elas Londonis, proovis töötada Itaalias ning nüüd on otsaga jõudnud Bratislavasse. 
"Milleks siis?" küsisin. 
"Itaallastega on võimatu töötada! Nad ei saa asjadest aru ning on suur kulu firmale," vastab ta.
"Mis sa teed nalja???" küsisin üllatunult.
"Ei tee ma midagi. Näide sulle. Oli vaja lahendada probleem Itaalia poole peal," ta ei selgitanud täpselt milles see seisnes, "rääkisin itaalia keeles, mitte inglise keeles, ta ei saanud absoluutselt minust aru. Ja see ei olnud esimene kord, kus mul itaallane on mu välja vihastanud. Kõige toredam selle juures on veel see, et kui neile selgitad, kus viga tekkis neil, korrutavad nad sulle, et näe ma ju teadsin. Kuigi ei olnud aru saanud millestki. Üldse. 2004ndast aastast firma enam Itaalias töölisi ei palka," vastas ta.
"Millest selline vahe? Siin olete ka itaallased, töötate ju hästi, muidu teid ei oleks ju palgatud?" küsin.
Naerab.
"Itaalias on häda selles, et söbrad-sugulased võetakse suure hurraga tööle, ilma igasuguse kontrollita. Lihtsalt, et kohta täita," vastas ta.
Pani mõtlema. Kui siia tulin siis räägiti, et töötab läbi tutvusringkonna kõik. Aga kas nad siis ei tee töövestlust? Ei uurita nende tausta? 
"Tausta ei uurita. Eriti bosside sõbrad. Olid head ajad. Nüüd on need läbi. Majandus kõigub just tänu sellistele idiootsetele otsustele," räägib ta.
Sellega seoses meenus mulle juhtum. Reggio nell'Emilias avas sellel aastal filiaali saksa firma, Kramp. Töötasin nendega koos messil. Rääkisin. Kuulasin. 
"Kuidas sa siia tööle said?" küsisin ühelt itaallaselt.
"Soovitas mu sõber, me üldse siin omavahel tunneme kümneid aastaid," vastas too.
Mõtlesin algul, et tore, kui sellised sõbrad, kes aitavad oma vahel. Ühesõnaga enamus neist, ei räägi inglise keelt, mis pidavat olema firma sisekeeleks, aga ometi töötavad. Tublid! Ma arvan... Eks saab näha, kuidas sellel firmal siin läheb. 
Pärast oma reisi Bratislavasse, Viini ja Prahasse olen ma kriitilisemalt meelestatud selles, mis siin toimub. Elukaaslane muidugi rõõmus, tema arvates mu silmad avanesid. Kas ikka? Või lihtsalt kõigun äärmusest äärmusesse? 
Restoranidesse ma tööle ei kipu, võib juhtuda, et nad "unustavad" sulle maksmata. Või kui küsid lepingut, "tempo pieno", täiskoht, saadetakse sind kohe ära. Ei mina taha petta! 
Dramatiseerin? Ei. Iga üks otsib siin moodust ellu jääda. Rasked ajad. Aga see ei tähenda, et ma oma väärtuse nii madalaks peaksin enam laskma. Kui täistööajaga töö, soovin ka, et lepingus oleks nii kirjas. Kahjuks siin need asjad nii ei käi. Palju õnne! Pead mind pirtsakaks? Ma ei ole seda! Töötan palju. Aga ootan, et ka mu tehtud tööd austatakse, tähendab korralik leping ja töötasu. 
Töötan messidel. Mulle meeldib. Erinevad suulised tõlked. Toote tutvustused. Aga siin on jälle omad mured, pole nii kerge. Pole kerge leida tööd. Ja konkurents on tugev. Tüdrukud, kel vähegi välimust tahavad messidele tööle. Kergelt teenitud raha nende jaoks. Aga nii see ei ole, töö on ikka raske, kui ikka töötad, mitte ei tudu. 
Turismivaldkonda tööle siia? Noh! Võib ju tulla. Ega seegi enam teab, kui lihtne pole. Lõunas on ilus ,kuid mentaliteet on, et välismaalased nood ullikesed, paneme tööle ja ei maksa. Teevad seda ka omadega. Räägivad su nii ära, et sa arvad, et see on ka õige. Rääkida nad oskavad hästi. Seepärast sealt kõige suurem väljaränne ka. Valitsusel on lõunast üldse suhteliselt ükskõik. Seal niikuinii, miski ei tööta. Milleks peakski vaevama oma pead. Põhjas on tore. Kes sinna lõunasse nii väga kipub. Üldse on üks türklaste ja aafriklaste pärusmaa! 
Oma reiside ajal siia, ei saanud ma sellest vahest aru. Ilus on seal. Inimesed ka. Aga nii, kui sinna lähed tööle ... Ohkama ajab.
"Me sööme siin üksteist, sest tööd pole, ja mis sa arvad siia tegema tulevat? Sa ei jää siin ellu!" vastas mulle üks calabresi selle peale, kui teavitasin, et ma sinna tahan minna. 
Ohkan. Mis seal ikka. Reaalsus on selline nagu ta on, ma ei saa seda muuta, üksinda. Ühel päeval ehk asi muutub. Ma loodan...
Hetkel harjutatakse, nagu mu üks sõber tavatseb öelda, ellujäämist. Kuigi Berlusconi ütles siin circa aasta tagasi, et kriisi ei ole, sest restoranid on ju täis. Pole kurta midagi. Ometi on siin töötuse protsent suur. Inimesed kaotavad töö. Rändavad välja. Ega ole tõesti. Turistidele siiski jätkatakse naeratamist ja räägitakse edasi muinasjuttu Itaalia ilust ja põnevusest, luuakse illusioone. Seda oskust nad ei ole veel kaotanud. 
"Mängu ilu sõltub protsessis. Mängides "Itaalia mängu", tuleb meeles pidada: Üks pool naeratab kõigile ning teavitab kõiki, kui täiuslik on kõik, samal ajal teine pool ütleb sulle, kui suures jamas me kõik oleme, aga vaatamate kõigele me jätkame naeratamist. Mõlemil juhul elu läheb edasi. Lihtsalt aktsepteeri seda."

mercoledì 7 novembre 2012

Pealkirjata

Sakslased. Uhke rahvas. Masinlikud. Töökad. Armastavad õlut juua. Palju õlut. Olete käinud oktoberfestil? Näinud nende suuri õllekannusid? Joovad. See on neil kultuuris. Neile on oluline töö ja keskkond. Kõik töölised peavad end hästi tundma. Isegi, kui töötad loetud päevad nendega, küsitakse sinu arvamust. Kuidas SINU tööd parandada. Midagi uut. Tegelikult ka minu arvamust küsitakse? Ei öelda, et lähed tööle ja jätad ajud koju öökapile. Huvitav. Mulle meeldib.
Siis on need itaallased. Neile meeldib jutustada. Palju. Hoiavad üksteist. Viskavad nalja. Tundub nagu neid ei huvitaks eesmärk. Kas neil on üldse mingi eesmärk? Ei tundu. Tunduvad justkui laiali valguma. Klient ootab? Ah kui ta juba siia jõudis, ootab ta niikuinii veel natukene. 
Jutustab. Vaatab mööduvaid tüdrukuid. Ei tundu üldse tösised ärimehed. 
Kaks täiesti erinevat rahvust ühes firmas, vähemalt mingid päevad peavad koos töötama. Kõnnivad uhkelt ringi. Nagu tahtes ütelda kõigile: "Mina olen parimatest parim!" 
Töötan nendega. Messil. Jutustan ühega. Räägin teisega. Võimalikult abivalmis. Tõlgin. Itaallased. Kohutavad inglise keelega. 
"Õpin näe 20 aastat ja selgeks pole saanud," ütleb üks mu kolleegidest. 
Ausalt? Oleme, meie idablokist pärit, paremate geenidega õnnistatud? Või on meil aju töövõimelisem keeli omandamaks? No ei saa aru! Pole üldse nad esimesed, kes mulle seda ütlevad. Ehk on laiskus. Sakslased räägivad inglise keeles vabalt. Probleemitult. Õpin nendelt saksa keelt. Pursin väikseid lauseid. Hääldus täitsa mööda. Grammatikast ei ole õrna aimugi. Tüüpilised laused oleksid siis:
"Was zu trinken? Wasser? Kaffee? Saft?" 
Itaallased vaatavad veidralt. Ütlesin ju, et ei räägi saksa keelt sõnagi ja nüüd üks päev ja üritan purssida. Sakslased naeravad. Viskavad isegi nalja mu üle. Vähemalt on lõbus. 
Itaallastest kolleegid hoiavad täitsa omaette. Ainult itaallastega räägivad. Mis seal siis ikka. Mõtlen. Ega need küll "terroned" pole. Ja ei olegi. Täitsa lombardod. Ah jaaa! Ühe bolognese doc avastasin ka! Rõõm on suur! Väga sümpaatne tüdruk. Ahh, et miks ma rõõmustan? Sest bolognesesid sa siin nii kergelt ei leia! Olen Bolognas? No, iga nurga peal on sitsiillased, calabresid või napoleatanid sind teretamas. Seepärast end siin nii hästi tunnengi, Bologna on nagu "terronia" ehk siis nagu Lõuna-Itaalia oleks. 
Ma siin mõtlen. Saksa keel on nurgeline. Ka inimesed. Aga oma tööjõusse nad investeerivad. Vähemalt tundub. No ja räägitakse ka! Ehh ei usu, mida räägitakse, aga tõestust ka otsima ei lähe. Itaalias on parem. Mulle meeldivad laiali valguvad ja latatarad rohkem. 
Või kuidas kellelegi! 


lunedì 5 novembre 2012

Benvenuti in Italia!

Tere tulemast armsale Itaaliamaale! Me armastame seda riiki, või kuidas? Aga loomulikult, muidu me poleks ju siia oma jalga tõstnud. Kas siis reisimise või muudel teab mis eesmärgil. 
Ilus onju? Vähemalt turismi reklaamiplakatilt näeme kuhjaga hurmavat ajalugu. Loodust. Ei saa unustada seda kõige tähtsamat, mille üle pea iga itaallane uhke on, nende köök. 
Tervitan teid kõiki, kellele vähegi see maa huvi pakub! 
Olen siin saapamaal seigelnud pea, et kaks aastat juba. Bürokraatiaga kakelnud. Tööd jahtinud, teen seda siiani. Vaadelnud. Uurinud. Armunud. On aga hetki, mil mulle sõna otseses mõttes viskab "kopa ette" siinne elu. Siinsed inimesed. Nende uhkus. Nende viis olla. 
Välismaalane itaallaste keskel peab andma endast rohkem kui sada protsenti, eriti töötades. Aga seda me ju teeme, eksju? 
Olgugi, et olles Euroopa liidus, peaks olema kadunud natsionaalne identiteet. Aga saapamaal saab seda tunda päris palju. Itaallased on igas mõttes parimad! Võimalik, et on neid, kes ei saa, oleneb onju? 
Itaallased on maailma parimad kokad! No, kust otsast ja kes selle üldse välja leiutas? Nende retseptid ja toitumisviis on tõesti parimatest parim, ei vaidle... Aga me oleme võimelised õppima ja ehk kokkama pareminigi, kui 'grandi italiani'. 
Välimus on siin ekstra oluline! Piitspeenike. Firma riided. Jalanõud. Millised kinnisideed. Absoluutselt liialdatud. Aga tööd otsima minnes on see esimene asi, mida vaadatakse. Ka sõprussuhteid luues on inimesi, kes kritiseerivad välimust, aga ega nad seda sulle otse ei ütle. Ikka seljataga. Ideaalne on modellikeha ja blondid kiharad. Tõmbab tähelepanu. See müüb. 
Itaallased on super müüjad! Rääkimine on nende spetsialiteet. Nad suudavad ka musta valgeks rääkida vajadusel. Ei usu? Tee proovi. Vaidle nendega natukene aega. Olgu ehk mitte jälle kõik. Ma ei taha siin luua mingit stereotüüpe. Avaldan oma arvamust. 
Neil on omaette psühholoogia, ma ütleks nii. Oleneb kellega sa rääkima juhtud. Kas põhjakaga või lõunakaga. Tervitus! Meie jaoks on itaallane üks ja sama. Nende jaoks mitte. Tehakse vahet kes kust parasjagu on pärit. Lõunakad on uhked oma kultuuri ja maa üle, ainuke jama on selles, et seal ei ole tööd, suurimad väljarändajad. Põhjakad on uhked, et neil on töö. Upps.. Mille nad suutsid üles ehitada alles pärast Itaalia ühendamist (1861). Välisriikides kohates itaallasi on nad suurem jagu pärit lõunaregioonidest. Lõunakad on väga seotud oma perega ja kohaga kust pärinevad. Põhjakad ei saa nii väga küll öelda, et oleks. Põhjakate jaoks on lõunakad üldse "terroned" päevavargad. Laisad. Vargad. Ja mis kõik koledad sõnad veel nad neile külge ei sildista. Põhjakate hulgas on neid ka. Rohkemgi ehk. Unustatakse mainimata, et lõunakad töötavad põhjas. Maksavad makse. Mis "unustatakse" investeerida ka Lõuna-Itaaliasse. Üldse "forza Etna", jõudu Etnale, et see pool saapamaad ära hävitaks. (On jah nad siin imelikud veidikene). Kahju, et pärast ühendamist rikas Lõuna vaesus ja Põhja rikastus. Võiks olla võrdsed. Aga näe ei ole. Põhjakad on paremad (vähemalt nemad siin arvavad nii oma ignorantsuses). 
Itaalia meestest on on olnud päris palju igal pool juttu ja artikleid. Mis imemehed nad küll on? Imepärased armatsejad. Super isad. Pere hoidjad. Ja muid asju saab nende kohta kuulda. On's kõik ka tõsi?
Nagu igas riigis, ma leian, on mehi, kes väärivad tiitlit parim isa, pere hoidjad, head armatsejad jms. Mitte ainult itaallased. Nad oskavad lihtsalt paremini rääkida. End reklaamida. Muud ei miskit. Ei loe rahvus kes, kus on parim. Loeb tahe! Kui inimesel on tahe, leian ma, siis ta saabvutab selle, mida hing tõeliselt ihaldab. 
Siin olles saab tihti kuulda, et ida bloki naised on litsakad! Neil ei ole pere väärtustest õrna aimugi (tegelikult ka???). Itaallased on parimad. Saadan heaga kõik seenele. Pole nad midagist parimad, et neil oleks õigust kedagi halvustada. Itaallannad ei oska samuti süüa teha. Joovad alkoholi. Tarbivad narkootikume, vast suurem hulk, kui meie idabloki naised seda teeme. Litsakad, ehk rohkemgi kui meie tüdrukud. Konkurentsi mitte kannatades, hakkavad nad sildistama. Kadedus. Igasuguseid on igal pool. Issanda loomaaed on kirju!   
Mehed, kes leiavad, et raha eest saab osta ükskõik millise naise, ükskõik kui ilus/kole ta ka pole. Rahal on võim. 
Itaalia ja itaallased pole ühtigi nii perfektsed, kui nad lasevad välja näidata! 'Bella figura', näidend, mida uskuma jäädes armud sügavalt. Harjume ajapikku sellega isegi kaasa minema. Mängime nende kaartidega. Nagu seda teevad nemad... Ei usu? Ajapikku harjume ja asjad lihtsalt kulgevad nii. 

Ausalt ei vihka Itaaliat! Ma armastan seda riiki. Tõsiselt! Kogu kupatusega! Kõigi tema vigadega ja iluga. Mulle meeldib vaadelda nende eluviisi, suhtlust, eneseväljendust.. Kõik. Kui erinevad nad on. Nende ignorantsuski meeldib. Vastuolud. Ma leidsin endale siin siiski kodu ja inspiratsiooni allika. Tiivad lendamaks... 




* * * * * * * * * * * *

Korrutatakse mulle siin, et välismaalased ei saa aru, kui neil siin "per**e" lohku tõmmatakse, itaallased on harjunud sellega. Kogu aeg võitlema. On ka või? Kui ikka tahetakse petta, petetakse kõiki ja täie rauaga. Ja mul on jäämas arusaam, võite selle vabalt ümber lükata, et itaallannad on palju naiivsemad, kui nad välja näitavad. 
Toogem siis näiteid. Facebook'is on hostessidele, modellidele ja promoteritele mitu tüüpi gruppo loodud, sealt saab lugeda töökuulutusi ja kogemusi erinevate agentuuridega. Enamus, kes sinna kirjutavad on itaallannad. Üldjuhul ka need, kes kõige enam virisevad, no on nii! 
Otsid tööd. Leiad töö. Mõtled, et on kerge? No ei ole, kuigi hostessi töö tundub kerge, ei ole ta seda mitte. Ainult laua ääres istumine? Ei ole. Suhtled ja suhtled palju! 
Olgu siis. Sealt saab lugeda, kuidas paljud töötavad sellele ja tollele ning lõpuks lootes suurt summat ei tule neile 1 eurotki. Pärast kuulutavad kõigile võimalikele, et näe milline idioot on agentuur, ei maksa. Olgu pean nentima, et neid agentuure on siin palju, kes loovad illusiooni ja pärast, uuups! illusiooni õhupall lõhkeb. Ja nii palju juhtub ka itaallannadega. Otsivad kerget teenistust ja vot sulle, ei makstagi. Eriti kui otsustad töötada ilma lepinguta. 
Agentuurid haihtuvad nii kiirelt nagu nad on ka tekkinud. Ja kui palju on neid näitsikuid, kes soovivad kiiret teenistust ja moemaailmas ilma teha. Neid ei ole vähe ka siin. 
Hiljuti oli just lugesin agentuurist, kes jättis riigile maksud maksmata. Ja näe oli täitsa Põhja-Itaalias tegutsemas. Polnudki calabresid seekord süüdi. Täitsa põhjakad. 
Teine juhtum, kus agentuur lausa prostitutsiooniga tegeles, seekord Sitsiilias siis. Lubati tööd hostessina, hotellides ja restoranides hooajaks. Ja lõpuks... Ei taha mõeldagi. 
Kerge on halvasti lõpetada. Aga selleks ogi ju abimees google.com, et otsinguid teha. Aga jääb ka mulje, et ega siin eriti sellega tegelda ei viitsita. Lihtsalt oma pildid ja informatsioon kuskile saata ja töö kiirelt leida. Olgu-olgu. On raske. Tööd ei ole kerge leida. Aga see ei tähenda, et iga kuulutus sulle õnne ja edu toob. Peab äärmiselt tähelepanelik olema. Selleks ongi hea facebook.com, kus info liigub väga kiirelt, samuti google.com.
Itaallased ise on ka suht põrsad! Mind panevad imestama need, kes panevad üles kuulutusi, et tee modelli tööd lausa kodus, skype'i vahendusel. Rohkem olin üllatunud, kui lugesin, et tüdrukud ka vastavad. Kust otsast see modellindus on, poseerimine intiimpesus kaamera ees. Ei tundu kahtlane? Mulle küll. Kes tahtis vastas. Sai ka teada, et on täielik rumalus. Vaesekesed. Lähevad õnge. Selliseid lugusid on siin nii palju. Kes on rahast ilma jäänud. Kes maksis suured summad proffi piltide tegemise eest. Lubadused. Lubadused. Ja tööst ei haisugi. Mis neil viga on? Tahavad kerget raha. Kes ei tahaks? Siin, aga osatakse igate pidi nahka üle kõrvade tõmmata. Ka riigil. Noh lõppude lõpuks teevad seda ka poliitikud ise. Mis siis siin lihtkodanikest rääkida. 
Aga üldiselt... Itaalia on ilus. Itaallased on sõbralikud ka! Üldse on siin igate pidi tore! 

mercoledì 31 ottobre 2012

Firenze& Pisa



Firenze! Itaalia kultuuri süda. Linn, mida kindlasti peab külastama. Ootasin päeva, mil vöiksin sinna minna. Ootasin kaua. Tervelt kaks aastat. Käisin ära. Periood ehk oli natukene vale valitud. Külmetasin end ära. Kesklinn oli nagu külmakamber. Või olen mina lihtsalt liiga külma tundlik? 
Siia pool tundi hiljem tulid hiinalsed ja ajasid meid ära, et
pildistada.
Ehk siis... Firenzesse olen üritanud minna vast kaks korda ka varem, alati on miskit vahele tulnud. Esimest korda jäime rongist maha. Regionalest, mis väljub 6:45 hommikul. Hind on 8,25 €. Ainuke regionale Firenze suunas. Miks regionale? Hind! Kui saab odavamalt, miks rohkem maksta? Teisel korral tuli vahele töö. Nüüdki. Läksime kohale. Peaaegu olime pileti ära ostnud, kui märkasin tablool "cancellato", "tühistatud". Elukaaslane muidugi vihastas, kohe väga. 
"Miski siin k*radi Itaalias ei tööta korralikult..." järgnesid calabria dialektis needmised. 
Mina olen harjunud, ikka juhtub. Otsustasime siis, et lähme AV-ga (Alta  velocita-ga), kiirrongiga. 15€, promotsiooni hind. Järgnesid needmised. Nagu enamus calabresesid, keda tean on suht kitsid. Kui on võimalus vähem maksta, siis nad seda ka teevad, kohati kipuvad ka liialdama. 
Jõudsime kohale. 7.30 hommikul. Külm. Väga külm. Võtsime suuna kesklinna. Milline ootusärevus. Lõpuks ometi näen ära Firenze! Vaatan ringi. Mõeldes, et nüüd näen midagi maagilist, millest olin lugenud. Mu ettekujutlus võime põhimõtteliselt ka ei töötanud. Pettusin. Väga pettusin. Pole Firenze nii ilus, kui Bologna. Kas või mingit erilist aurat. Ei midagi. Mõtlesin Bolognale. Selle linna erilisele "aurale", tunde, mis tekitab kaaristute all käimine. Ülikooli tänval kiirustavate õpilaste vaatamine. Inspireerib. 
Jalutasime. Kella üheksa paiku, oleks nagu hiinlaste "pomm" plahvatanud. Linn oli hiinlasi täis. Igal ühel käes super luks fotoaparaat. Pildistasid igas asendis paleesid, kujusid ka majade uksi. Seisime Arno jõe ääres, ponte vecchio läheduses, tulid hiinlased, pudistasid midagi oma keeles ja vehkisid kätega, et me neilt jalust läheks, neil vaja pilti teha. Viisakusest läksime eemale. Ja saabusid teised hiinlased. Otsustasime üldse oma jalutuskäiku jätkata. Ei ole rahu. Kuigi Firenzes töötab nipp, kui ei tea kuhu minna, jälgi kuhu lähevad hiinlased ja jõuad mingi monumendi juurde kohe kindlasti. 
Monumente on palju! Muuseume ka! Ka kirikuid! Vaatamisest puudu ei jää. Tahtsin siseneda Santa Maria del Fiore kirikusse. Lugesin sissepääsu hind 1,50 €. Ei lähe sisse. Põhimõtteliselt ei meeldi maksta kirikule! Niigi rikas teine! Jäi miskit nägemata? Võimalik. 
Üldse täheldasin, et kui tahad kuskile siseneda, maksa-maksa-maksa ja veelkord maksa. Kui rahakott liiga paks ja tahad tühjendada on Firenze selleks õige paik. 
Tegime mitu ringi Firenzele peale. Otsustasime, et lähme ka Pisasse. Sain ära vaadatud ka kuulsa Pisa torni, kus legendi kohaselt Galilei gravitatsiooni katseid tegi, visates tornist alla erineva raskusega esemeid ja jälgides, kuidas need maapinnale jõuavad. Rongiga circa tunni ajane sõit. Käisime natukene Pisas ka ringi, suund Pisa torni juurde. Armas linnake. Vaikne. Nagu siin öeldakse "niente di che", ei midagi erilist. Kunagi kuskil tehti midagi, nüüd palju reklaami ja raha teenimine. Torni sisenemine maksab circa 15 € ringis. Ei taha maksta ja ei sisene. Jalutasime niisama natukene aega. Kuna mul hakkas liiga külm, läksime istusime ühte lähedal olevasse kohvikusse. Võtsin tassi kuuma shokolaadi. Vaikuses istusime. 
Jälgisin inimesi, kes mööduvad. Pisa torn oli ümbritsetud hiina turistidest. Ei olnud tunne, et olen Itaalias, vaid Aasias. Mis seal ikka. Vähe nägin itaallasi. Väga vähe. 
Mis mulje mulle lõpuks jäi? Palju reklaami, et teenida raha palju ja korraga. Mu elukaaslane ütles, et ma olen vähekene imeliku maitsega, ei meeldi mulle miskit. 
Võimalik. Aga mulle meeldib Bologna. Kohe väga. Firenzes olles sain aru, kui väga olen ma Bolognasse kiindunud (pärast Calabriat muidugi). Bolognale ei tehta nii palju reklaami, hinnad on normaalsed, ei maksa end ogaraks iga sammu eest, mida teed. Ilus. Tõepoolest ilus. Lihtne. Ja ajaloo hõngu tunneb iga nurga peal. Või mõjub ainult mulle see nii? Olen liiga harjunud Bolognaga? 
Võimalik. Aga Bologna on mul nüüdsest üha rohkem südames. 
Ja üldse Firenze pole vist meile. Pidime minema ka Kokamäe näituse avamisele ja presidendi vastuvõtule, aga kohale me ei jõudnudki lõpuks. Esiteks ei saanud Pisast õigel ajal tulema ja teiseks mu elukaaslane oli väsinud.
"Mi sono rotto le palle," nagu ta ikka ja jälle korrutab, kui ta millegi peale vihastab. Seekord siis trenitalia süsteemi(tuse) peale. 
Aga mis seal ikka, eks järgmise korrani. Kui ilm on soojem. 


mercoledì 17 ottobre 2012

Unistustemaa - Itaalia

Itaalia! Kõlab uhkelt, eksju? Elada Milaanos ja töötada modellina, tundub luksus? Kõlab tõesti ülemuslikult, kuidagi müstiliselt. Nagu lihtinimesed sinnani ei küündikski. Kõrgklassi teema. 
Elada Itaalias? Milline uskumatu õnne osaliseks tundub inimene olevat saanud. Kultuur, kunst, arhitektuur, ajalugu köik see on käega katsutav. Kas kõik on ikka nii lust ja lillepidu?
Euroopa on kriisis. Itaalia on rohkemgi, kui kriisis. Pole tööd. Maksud aina tõusevad. Tekib mõnikord lausa küsimus, kust inimesed võtavad raha, et makse maksta lõpuks. Samas tänavapildis näeb noori iPhone näppus, Gucci kott õlal, Versace kleit seljas. Baarid on aperatiivide ajal täis. Samal ajal on aga näha ka kaltsudes kõndivaid ja raha kerjavaid inimesi. 
Itaalia on paradiis? Ei ole! Ausalt! Arvad, et saad siin hakkama? No tule ja ürita. 
Töö. Hetkel selle majanduskriisiga, mis Euroopat vaevab pole naljaasi midagi tõsist leida. Itaalia on suhteliselt raskes seisus, olgugi majandusteadlased oma numbritega üllatavad sind, et läheb paremuse poole. Tõde on see, et need numbrid sul tööd leida siin aita. 
Kõige lihtsam on tööd leida muidugi restoranides, baarides ja hotellides. Oskad keeli. Super!  Circa 250 tundi kuus, leping tehakse  kuidas majanduslikult neile on kasulikum. Mr peaminister Monti muutis siin töölepingu seadust, arvates, et petmised vähenevad. Ei vähene. Nüüd sõlmitakse leping osalise tööajaga, töötunnid on aga absoluutselt teised. Ei sobi? Eks mine otsi midagi muud! Ära kasutamine! Ei ole, ise oled nõus nende töötundidega! Ohkad. Aga siiski räägid, kui tore on siin olla. 
Juhtub ehk ka, et lähed tööle, rügad nagu loom ja palgapäeval lihtsalt ei maksta. Mis mõttes ei maksta? Juhtub! Kriis on, pole raha! Võitled oma õiguste nimel. Kuidas? Lähed õigetesse ametiasutustesse. Ootad. Õnnega on koos see, kes tõesti raha kätte saab. Siin kohal tahaks mainida ühte juhtumit, millest kirjutas Sitsiilias elav eestlane oma blogis. http://janeksicilia.wordpress.com/2012/10/13/omakohus-voi-lahendus/ 
Juhutööd. Elad kuidagi viisi. Mõeldes, milline paradiis on Itaalia. Samal ajal noored itaallased võtavad kätte ja lähevad siit lihtsalt minema. Siirdutakse Austraaliasse, Usasse ja Kanadasse. Lootes, et ehk seal on parem. Vähemalt on töö. Teenib. Selle rahanatukesega, mis siin teenib, ei jõuta korteritki ära maksta. Elatakse vanematega. No ja siit tulebki teema, et itaallased on "mammoned", ei ole! Põhjus on ka, miks nad siiani ikka oma vanemate juures elavad! 
Elatakse ka niiöelda kommuunis 6-7 inimest ühes suures korteris. Privaatsus? Olud on sellised. Tuleb harjuda. Õnnega on koos, need kes saavad lubada luksust 1 toaline korter. Rikaste võsukestest ja nende eesõigustest ma ei räägi.
Kuidas üldse tööle saada? TUTVUSED! TUTVUSED! Ja veelkord tutvused! Muidugi võid siin ringi uidata ka oma aastakese, ehk kuskil näkkab. Ei näkka! Tutvuste kaudu käib kõik. Eriti kui jahid mingit head kohta, no mis on hea selle mõtleb igaüks endale ise selgeks. 
Täistöö aeg, korralik palk, leping vastav. Sellest unistavad siin kõik! Ülikooli lõpetanuid on siin palju. Kõrgete kraadidega ja näe töötavad lihtsa ettekandjana. Mõistmatu, kuidas on see võimalik? Näe on! 
Viimasel ajal on muutunud trendiks ka niiöelda "tasuta" töötamine, võetakse tööle sind kui "õpilast", teooriat tead aga praktikat ei ole, järelikult pead veelkord õppima, me õpetame ja tasuks on teadmised ja kogemus. Enne kuulmatu. Tasuta töötamine. Nii paljud on õnnelikud ka selle võimaluse üle. Niiviisi loodetakse saada sisse töömaailma. Ei ole nii? Vaidled? No tule otsi tööd siin. Silmad ehk avanevad natukene. 
Siin võib leida tööd ka hostessina. Ei ole ainult ööklubides! Ka messidel. Promooterina. Itaalias on circa 100 agentuuri, kes tegelevad personali otsingutega igasugustele üritustele, messidele. Töö, mis kestab circa 3-4 päeva. tean tüdrukuid, kes ainult hostessina messidel töötavad ja elavad üsna hästi teenitust ära. Promooterid samuti. Kuidas leida tööd hostessina või promooterina? Google.com on parim sõber. Otsi-otsi ja veelkord otsi. Algus on raske. Võid saata sadu CV-sid päevas, aga ei mingit kontakti. Kannatust. Saabub ka sinu päev. 
Hostessiks sobib pea igaüks, kes oskab vähekenegi rääkida ja on kena välimusega, pead suuruses 36/38 või ka 40 sobib, oleneb pikkusest. Hinnatakse pikkust. Vähemalt 170 cm pead olema. Paljudes kuulutustes on kirjutatud nõutav pikkus ja rõivasuurus. Keeled on väga hinnatud. Eriti inglise ja saksa keel. Mida rohkem räägid, seda parem. 
Aga ka siin tuleb äärmiselt tähelepanelik olla. On palju agentuure, kes ei maksa. Töötad ära. Ootad makset. Ja võib tõesti juhtuda, et seda makset lihtsalt ei tule. Agentuur on ka ehk õhku haihtunud. Juhtub ka itaallannadega, tihti peale rohkemgi, kui mõne välismaalannaga. 
Sajatavad. Kiruvad. Aga lootuses teenida kasutatakse igat naiivitari väga lihtsalt ära. Oleks ju mul endalgi juhtunud, kui poleks olnud mu elukaaslast, kes asju selgitama asus. Baaris töötades. Mis seal ikka, olin päästetud. Tähelepanelikum olen aga olnud küll, otsinud enne kui kuskile kandideerin infot agentuuride kohta. Eriti töötades hostessina või promooterina. Kas ikka maksavad, teiste tüdrukute arvamus, kes on töötanud nendega. Kust? Ikka armas google.com. 
Tundun küüniline? Ei ole nii? Oled läbi teinud sama protsessi, läks paremini? Südamlikud õnnesoovid sulle  minu poolt. Hoian sulle ka pöialt edaspidiseks. 
Elamiskulud on kallid. Üür on kõrge. Oleneb piirkonnast ka muidugi. 
Söök. Süüa saab siin hästi. Itaalia kööki kiidan küll taevani. Siiani mu elukaaslane naerab meie üht vestlust kaks pool aastat tagasi Eestis. 
"Ma lähen nüüd, kell on pool üks," ütles ta mulle. 
Vaatasin teda veidralt, mõeldes, et täitsa sassi läinud teine.
"No ja siis? Mis selle kella ajaga nüüd nii?"
"Sööma pean," vastas ta surm tõsiselt. 
Mina hakkasin naerma. 
"Kella aegade järgi pead sööma, ega's sa mingi toiduori pole!" 
"Ok! Sa ei mõista...." 
Järgnes tema selgitus sellest, kui oluline on kindlal kella ajal süüa ja toidu varieeruvus.
Tol ajal naersin. Nüüd olen mina temast kahjuks hullem toidu "maniakk", kindlad kella ajad, menüü varieeruvus. Naljanumber? Aga tõsiasi on see, et elukvaliteet paraneb. Armastan itaalia kööki ülekõige. Söögi tegemise olen ka käppa saanud. 
Eks siin elamisel ole omad plussid ja miinused. Olgugi, et on raske tööd leida. Mulle siin siiani meeldib. Kannatlikust on lihtsalt vaja palju. Tuleb olla äärmiselt sihikindel. Aga tõde on see, et Itaalia pole igale ühele. Siin tuleb võidelda. Teada, kuidas võidelda. Asjadega kursis olla. Suhelda palju. Ja suhtlemise all ma mõtlen ikka tõsist mölapidamatust, asjalikel teemadel siiski. 
Unustasin mainimata, et tööd otsides on välimus sinu visiitkaardiks! Tihtipeale sõltub just välimusest kõik. Vaielda võib sellel teemal küll ja palju, aga tõde on see, et ilu müüb!
Unistad Itaaliast? Tule pane end proovile! 
Mina olen seda teinud juba pea 2 aastat. Tulin siia täitsa nullist. Ei teadnud ei ööd ega mütsi majanduslikust olukorrast. Keelest polnud õrna aimugi. Aga tahe oli suur. No ja siin ma nüüd olen. Armunud. Õnnelik. Uhke iseenda üle. Hakkama sain! Itaalia on minule? Võimalik. Täitsa võimalik. 


venerdì 31 agosto 2012

Nutta v6i naerda...? NAERDA!

Calabria, mia cara Calabria, miks oled küll nii ilus ja siinsed elanikud nii veidrad? Iga päev on üks võitlus teise järel. Miks ei võiks asjad küll kulgeda .. hmm normaalselt? Või vähemalt siis ladusalt. 
Enne minu siia tulekut räägiti mulle "õuduslugusi", sellest mis siin toimub, eriti töö valdkonnas. Mina eestlasliku kangekaelsusega pidin tulema siia kõik enda silmaga yle kaema. Ei saa olla ikka nii hull, sõnu ei usalda! Oma silm on kuningas! Silm oli lõpuks lausa nii kuningas, et l6petasin haiglas, nagu me Lizziga naljatasime, 10 tärni hotellis. 
Minu jaoks Itaalias siiani parimat kohta Calabriast ei ole, selle müstika ja ilu ei anna sõnadesse panna. Täis mystilisi legende. Uskumatuid panoraame, mida pildi peale nii lihtsalt ei saa. 
Dialekt! Vana-kreeka keel, mida siiani inimesed räägivad, kuigi öeldakse, et see ammu unarusse vajunud ja seda enam ei räägita. Circa tuhat inimest siiski seda keelt valdavad! 
Olgu! Ilus maa! Tule kaema! Puhkama! Nautima! 
Inimesed! Ohh issand! Pole sõnu! Nendest võiks avaldada lausa psühholoogilise romaani! Nad on kinni oma arvamuses. Seda ei saa muuta! Sest nemad on need, kes siin elavad- grandi calabresi!
"Kui sind siin ära ei sööda, oled valmis ülejäänud maailmaks! Raskemat paika kui Calabria ei eksisteeri teist!"
Esimene mõte seda lauset kuuldes oli, et .... "What a f**k!?!?!" 
Mis mõttes on siin hullem, kui mujal! Inimesed on inimesed, tõpraid leidub igal pool! Olen kangekaelne! Pean uurima! 
Mida siis märkasin? Inimesed on siin, ütleme omapärased. Mehed lahendavad tülisid püssikuulidega. Mõned päevad tagasi tapeti siin ühe pere meesliikmed, miks ei tea (ei olnud maffiaga seotud!). Uuritakse. Naised on õelad, kui miski ei meeldi, ussitatakse mees teise pere mehe vastu.
Vibos kuulsin ka, et kaks naabrit iga pyhapäev lõpetavad ambulatooriumis, sest kaklevad. Yks teeb midagi nii häirivat, et sõnadega asju selgeks ei saa. Kaigastega minnakse kolkima. Nagu kiviaega sattunud!!
Sunniviisilised abielud! Sest ei tunta kondoome! V6i ei minda valehäbi pärast  neid ostma! Ja õnnetus ongi käes! 20 aastat õnnetust! Nagu... MIDA!?!? 
Perede poolt kokku pandud paarikesed, pisikesest peale! Nagu mida nad üldse teavad? Midagi! Hea on, kui nad maailma avastama ei lähe, muidu ehk jõuab kohale, et midagi nagu ei toimi. Ohh seda õnnetust siis! Kes neid lahutama hakkab? Katoliiklikus kirikus lahutust ei eksisteeri!
Nüüd ei mõtle, et kõik on sellised õnnetud ja mossis! Ei absoluutselt mitte! On ka teistsuguseid, ebanormaalseid, kes enne mõtlevad ja siis teevad! Ka neid, kes minema siit lähevad!
Oled kuulnud, et siin eksisteerib "omertà"? Ei räägi, ei näe, ei kuule isegi, kui oled ühe sammu kaugusel! Kõik on saladus! Ruulib täiega! Omakohus töötab! 
Kõik on uudishimulikud! Enda elust ei räägi keegi, kuid teiste eludes meeldib neil surkida, ja kuidas veel! Mõned teevad oma elust sellise muinasjutu, kuigi tõde on koledam, kui ette suudad kujutada. Näitemäng on kõigile oluline, päeva üks olulisemaid osi. Keegi ei tohi jumala eest aru saada, mis elu ja kuidas keegi elab. Lootusetu on neile selgitada, et asjal puudub mõte. Võtaks mõne raamatu ja hariks end natukene, selle asemel, et tühje sõnu loopida.
Parimatest parim on see, kuidas nad tänaval kõndijaid kommenteerivad! Nagu appiiiii!!! Kes mida kannab, kes kellega kus käis, mida nad tegid. Küsimus, mis see sinu asi on? Aga näe on! Mind ei huvita! Imelik! 

"Faccio i cazzi miei! Tegelen oma asjadega!" sai mu lemmik lauseks! Olgu, et on arrogantne väljendusviis, aga toimis alati! 
Ignorantsust leidub igal pool, olen ka mina väheke ignorantne... Aga siin on see ausalt öeldes liialdatud. 
"Mentaliteet on selline! Seda ei muuda miski! Kahjuks, jah, parem on kui minnakse," selliseid sõnu kuuleb siin tihti. Tähtis on, et noored siit kiirelt minema saavad, niikuinii ei muutu siin miski. Sellise negatiivsusega tõesti ei muutu midagi. Tublid! Aga nemad on need, kes asju paremini teavad! 
"Sono io che ha vissuto .... Mina olen see, kes siin on elanud..."  
Nende absoluutne lemmik lause! Välisvaatleja ei saa midagi aru, sest ei tea midagi. Nagu APPI!?!?! 
"Sei straniera... Oled v2lismaalane, ei saa aru sa miskit," kuulsin ütlevat oma enda elukaaslast.
Tobe! Aga nii mõtlevad siin paljud, et välismaalased ei saa mitte millestki aru. See, et siin suudetakse saksa turistidelt raha välja petta ei tähenda, et kõik ühte potti saab panna!
Kisasin. Ei viinud kuskile. Nyyd lihtsalt naeran. Tegelikult ka! See on lihtsalt nii naeruväärne sildistamine.
"Mina calabrese, sina lihtne välismaalane.." naeran, kuigi ajab sees keema. 
Pole keegi meist parem või halvem, eksju? Igal ühel meist on omad vead ja väärtused. 
Naeratus on minu kaaslaseks ka hetkedel, mil tunnen, et tahaks yhe kõva tou mööda pead anda kellelegi. Parim ravim absoluutselt kõigele ja kõigile.

giovedì 30 agosto 2012

Haigla kroonika

Pole head ilma halvata! Minu neli kuud t88tamist, tegelikul nelja kuudki vist ei saanud t2is Calabrias t88l olles, kui l6petasin otsaga haiglas, pimesoole p6letikuga, operatsiooni laual! L6ikuspeol! 
Uus kogemus! Hetkel tagasi vaadates, ajab naerma! Kui arstide vahet jooksin 3 p2eva, naersin ka, mis sest et olin valudes. 
"Pole m6tet nutta," kordasin kogu aeg.
Kuna naersin siis ei suudetud uskuda, et ma valudes olen! Olgu tunnistan p2ev enne operatsiooni nutsin ka natukene valude p2rast, mis piinasid. Aga see selleks!
Minu esimene samm oli "pronto soccorso" Vibo Valentias. Valud. Kedagi ei huvita. Ootan. Vaatan. Ylemus karjub. Aitas? Absoluutselt ei tehtud v2lja. Nad on harjunud, et haiged karjuvad ja s6imavad. 
"Lollid olete? Aru siis ei saa, et pimesool t8drukul l6hkemas? Mitte miski teil siin ei t88ta!" karjub ta.
Meedikud on harjunud. Vastavad tuimalt.
"Kas on ankeet on t2idetud?"
Vaatan neid. Saan aru, et ega neid v2ga ei huvita. Peaasi, et vahetus kiirelt l2bi saab. Kodu ootab. 
P2rast 8 tundi ootamist sain meediku juurde. Tavaline protseduur. Vereproov, temperatuur ja katsuti k6htu, selga. Kahtlustati neerup6letikku. Ootasin 2ra vereproovi. K6ik tibens-tobens. Nagu miskit poleks viga. K6hu valud tugevad siiski j2tkusid. Kahtlustati neerup6letikku (??).
Saadeti uroloogi juurde. Arst vaatas, katsus k6htu. 
"No kes see ohmu oli, et sind siia saatis, sul ju pimesoole p6letik!" ytles uroloog p2rast 1 minutilist k6hu katsumist. 
Helistas oma tuttavale kirurgile, selgitas olukorda. Mina toolil jahmunult istumas. Enam ei olnud nii naljakas. Nutta tahtsin. 
Vibo Valentia haigla kirurgia osakonnas, vaatan neid inimesi seal. Neile on k6ik, mis toimub t2iesti iga p2evane. Operatsioon. Vupsti kiirelt haiglast koju. J2rgmine. Tundus nagu oleksin lihatehasesse sattunud. 
"Ohhhh... 6udust! Mida ma kyll olen kokku keeranud," m6tlesin, lootes et ehk ikka ei ole pimesoolega midagi.
Minu kord minna. 
"Buon giorno! Aaaaa... la ragazza estone! Vieni-vieni," ytles ta mulle. 
Juba teades, kes ja kust. Vaatas yle. Ja kinnitas juba antud diagnoosi. Selgitasin talle ka kuidas sattusin uroloogi juurde. Mille peale ta pead vangutades helistas kiirabisse, selgitamaks v2lja milleks mulle selline diagnoos pandi. 
"Pange voodi valmis, tema j22b sisse, operatsiooniks!" ytles kirurg, Dr Zappia.
Tahtsin tooli alla pugeda, ei ole need s6nad mulle. Pea k2is ringi. Mis seal's ikka, kui nii siis nii. 
Ja vot nyyd see nali alguse saigi. Kolm p2eva s8stiti antibiootikume kaks korda p2evas tagumikku. Esimesel 6htul "unustati" syya anda. Teisel p2eval hommikus88k. Kysid. 
"OI!! Aga me juba saatsime k6ik tagasi!
Olgu siis nii. Pazienza! Kannatust! Ja seda on siin kohe p2ris palju vaja. 
Teisel p2eval tuli mu tuppa uus patsient. Temaga sai nalja palju. Kuigi oli valudes, naeris nii et v2he polnud. Doktorid olid sellisest k2itumisest silmn2htavalt ehmunud. Kas pole siis teine valudes? Polnud vist varem n2inud naist, ja mitte lihtsalt naist, vaid tugevat ja enesekindlat! 
Naljakas oli vaadata jahmunud doktoreid ja med6desid, kes ta 8mber sehkendasid (t2htsa hotelliketi omaniku elukaaslane). Keegi s6nagi aru ei saanud, mis me r22kisime. 
Yks med6de tuli tema juurde kysides:
"Hablas espanol, r22gid hispaania keelt?
"Jah, kas sa r22gid?" vastas ta lootus rikka tooniga, et ehk on keegi neist, kes peale itaalia keele ka mingit muud keelt r22gib.
"Io no, mina mitte," vastas med6de.
"Kas r22gid prantsuse keelt?
"Sa?"
"Ei"
"Kas r22gid inglise keelt?"
"Mina jah, sina ei..."
"Io non parlo," vastas med6de.
"Kas sa suahiili keelt valdad?" kysis patsient.
Med6de ei saanud aru. Tegi naljaka n2oilme ja marssis ruumist v2lja. 
Naersime m6lemad sydamest. 6htus88k. Unustati 2ra. V6ttis k2tte helistas oma elukaaslasele, kes koheselt haigla juhtkonnaga yhendust v6ttis. 6htus88k saabus. Vat mida t2hendavad siin 6iged tutvused. Need on siin aga v2ga vajalikud, ilma nendeta asjad ei liigu. Tundsin omal nahal. 
Koristamisest haiglas ei taha yldse miskit mainidagi. Hygieeni erilist seal kyll ei olnud. Koristajat2dil tundus olevat ta meik ja soeng t2htsamad, kui t88pinna puhtus. 
Esmasp2eva saabudes tuhises sisse doktor. 
"Kuidas enesetunne? Halb?" viisakust ei mingit. 
Katsus k6htu. Valud. 
"Valmistage operatsiooniks!"
Mis asja!?!?! Ei taha!! Reaalsus. L6ikuspidu alaku! Viidi operatsioonisaali. K6ige pealt med6de tahtis mind mu enda riietega sinna vedada, j2rsku hakkas k6igil kiire-kiire. Kyynelaki eemaldasin teel sinna samusesse saali. V2rin. Naeran. Nutt ei tule lihtsalt. 
"Nyyd siis olen Calabrias ametlikult k6ik asjad j2rgi proovinud, haiglad ja operatsiooni ka. Tykikese endast j2tan ka nyyd siia," itsitan. 
Med6de naerab kaasa. Selgitan talle, kuidas mulle siin ikka meeldib, aga see haigla ... J2tab soovida. 
Kui r22gid teavad k6ik, et asjad ei toimi, aga tegutsejaid kuskilt v6tta ei ole. Need, kes tegutseksidki, need l2hevad annavad oma teadmised mujale, siin lihtsalt on nii...
"Mentaliteet on selline... Seda ei muuda miski!" k6lab alati nende vastus, iga asja peale.  
Kas ehk on see laiskus? Ei! Lihtsalt  yks intelligennte saja rumalaga kakelda l6puks lihtsalt ei jaksa! V6ta omaks v6i mine! 
Kaks p2eva p2rast operatsiooni, koju! Tegelt ka? 6 p2eva s88mata. Pysti t6usmisest ma ei r22gigi. Veensin end yheks p2evaks veel sisse j2tma. Kolm p2eva p2rast oppi koju! Tunnine autoreis toredatel "korras" teedel. Sellel p2eval tundsin, kuidas Calabria mulle yha v2hem meeldib... Olgugi, et "ohverdasin" sunniviisiliselt endast tykikese! 
Ja nyyd... Mis seal's ikka... Vaatamata k6ikidele viperustele mulle siin meeldib!






















giovedì 10 maggio 2012

* * *

Rooma on super ilus, ajalugu. Milaanos on paljuu tòòd ja on muidu lahe linn. Kuulan. Mòtlen, kas Itaalia ongi ainult Rooma ja Milaano? Milaanosse làhme kòik nyyd tòòle ja Roomasse puhkama? Absoluutselt ei! Mina jààn oma seisukoha juurde, Calabria on super! Kaotasin siia oma sydame ja nyyd siis pea kah. 
Leidsin tòò siia. Tulin. Meeldib ka siiani. Kuigi olgu, pean tunnistama, et ainukeseks hàirijateks on minu naabrid, kes hommikul kell 8 otsustavad yksteisega suhelda, yks all teine ylal korrusel. Mòni lausa laulab omamata hààlt, ja seda kell seitse hommikul. Kòik kostab làbi. 
Tòò on tore. Linn on ka armas. Inimesed on " ma tahan kòike teada". Uurivad kogu aeg. 
"Pead òppima keerutama ja nalja viskama. Kòike pole vaja kòigil teada," ytles baari omanik. 
Iga yks peab oskama enda elu elada, pole vaja surkida teiste omades. Aga siin meeldib kòigile teada saada.
Mis on kòige huvitavam, rààgitakse, et siin pidavat veel yks eestlanna pesitsema. AGA selle vahega, et eelmainitu vòib kohtumise hetkel osutuda leedukaks vòi làtlannaks. Nende jaoks ju see sama kòik. Noh, Eesti on ju ka Venemaa. Osad yldse ei tea, kus kohas see asub. 
"Di dove sei? Kust sa pàrit oled?" 
Iga pàev sama kysimus. Vastavad ka ise kohe.
"Polacca? Poolakas? Russa? Venelanna?"
"Ei ole, eestlane olen."
"Aaaa.. olen kàinud. Riia on ilus," kostub selle peale. 
"Ei-ei. Tallinn on pealinn," vastan. 
Ei tore on. Calabresid omas mahlas. Teeviidad, mis nàitavad suunda, tavaliselt peaks seal olema ka tee. Siin ei ole. Siin on lihtsalt yks kanali moodustis. Mine kuhu tahad, aga autoga sa sinna ei sòida. Vibo Marinas on ka see koht olemas, rongijaama ligidal. Ootepaviljonis, kust yldjuhul saab rongipileteid, on lihtsalt silt "mine otsi tabaccheria". 
Rong. Pole yldse selline pikk "regionale", yhe vaguniga rong. Kas seda saab rongiks nimetada? Mina kutsun seda "littorinaks", vàhemalt sellele on see moodustis sarnane. 
Tàna reisisin sellega. Normaalset "regionalet" linnast làbi ei sòida. Ainult juunist septembri alguseni vòib seal nàha mòòdumas seda "normaalset" rongi. Milanosse ja Roomasse. 
Vibo Marina on mugav. Siin kàiakse ka jala, ebanormaalne nàhtus Calabrias. Yldjuhul on ikka autoga sinna ja autoga tànna. Jalgrattaga sòidetakse ka. 
"Mis sa teed nalja?" kysib mu elukaaslane.
"Ei tee. Mugav. Ilus. Alla ka nàe ei aeta."
Ilus. Ma ei oska miskit muud ytelda. Sònul seletamatult ilus. Huvitav. Kui saaks jààkski siia. Oleks see "peast soe", kes tahab ka dialektis rààkida, promoda Calabriat.


 


 
 

mercoledì 2 maggio 2012

Lähen "Ameerikat" avastama!

Ma ei oska seda sõnadesse isegi mitte panna. Õnne tunne on lihtsalt nii suur. 
"Segaseks läinud!" ütles mu elukaaslane, kui olin talle rääkinud oma plaanist. 
"Aprill on käes ja sa nagu kalashnikovist tulistaks lollusi," lausub ta. 
Ahh, et mis on minu plaan? Minna Calabriasse! 
"No, tema läheb nüüd enda arvates sinna Ameerikat avastama," jutustab ta oma vanematele. 
Aga kutse sinna on suur, minu janu Calabria järele pole keegi suutnud kustutada! Itaalia majanduslik olukord pole teab mis tants ja pidu, pole tööd, pole raha, petmised, "mustalt" töötamised. Ja nüüd leidsin Itaalia majanduslikult kõige kehvema koha kuhu minna. Muidugi muud sada häda, mis sellega kaasnevad.
"Kõik põgenevad sealt põhja poole või üldse välja, et tööd leida. Ja sa hulluke lähed nüüd sinna?!?!"
"Hahahahhaa ... Pärast kahte kuud seal sa põgened minema," räägib mu elukaaslase sõber. 
Calabria, siin on nagu "katk", millest tuleb kiiresti vabaneda.
Kahjuks... Minu jaoks, aga paradiis! Mis sest, et seal mitte miski ei funktsioneeri.
"40 kilomeetri läbimiseks pead kasutama kahte rongi ja aega võtab see poolteist kuni kaks tundi," naerab mu elukaaslane.
Internetist võib unistada. Sellest kiirest, millega oleme harjunud. Jala käimine? Autoga aetakse sind alla, sest pole  kõnniteid. Keegi pole harjunud, et käidakse jala! Ikka autoga. Ka 5 minuti kaugusele poodi minnes, ikka auto. Auto on seal nagu piibel usklikule. Kogu aeg "kaasas". Selliseid asju räägitakse!
"Enne ei tea, kui pole proovinud," ütlen selle peale.
Calabriasse minnes üks kord, kaks korda. Ta teeb südamesse pesa, jääb sinna ja ära ei lähe...
Ma juba kujutan end ette käimas rannal jalutamas. Nautimas vaatepilti, puhast merd ja värsket õhku. Kuulamas "calabrisisid" rääkimas nende oma keelt, dialekti. Mu unistus on ka see ükskord nii selgeks saada, et räägin vabalt.
"Sa oled peast täiesti soojaks läinud.. Kujutad sa ette üht eestlast, kes räägib dialekti. Ebanormaalne!" Naerab mu elukaaslane, kui talle nagu väike tita lauseid pudistan, mida tean dialektis.
"Mida sa selle teadmisega küll lõpuks peale hakkad?" 
"Peale on hakata ühel hetkel palju. Eks ma vaatan, võtan seda, mida elu pakub!"
Calabria leidis oma koha mu südames pärast mu esimest reisi sinna. Mäletan seda nagu oleks olnud see eile, aasta oli siis 2010. 
"Vat siia tulen ma kord tööle ja elama," ütlesin merevett nautides Joonia mererannikul. 
Tol hetkel olid need lihtsalt sõnad, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Aga sõnadel on jõud, tuleb nii välja. Sest reedel ma sinna lähengi. Tööle! Unistused siiski täituvad! Tunne nagu hõljuksin pilvedes... Õnne tunne on lihtsalt nii suur. Saab näha, kas mu õnnetunne ka pärast 13 tunnist bussireisi ka kestab!
"Sei pazza! Hull oled!" 
"Ieu sugnu calabrisi smontata!" ütlen oma elukaaslasele ja nii ongi :). 

martedì 10 aprile 2012

* * *

Eestis on hetkel ylipopulaarseks muutunud artiklid stiilis "làksin vàlismaale, nyyd suplen rahas". Lugeda saab neid, kes ytlevad, et pigem virelevad Hispaanias, kui Eestis, nendest, kes on làinud ja raske tòòga endale jalad alla saanud. Kas see on appikarje vòi mònitamaks neid, kes on sinna maha jàànud? Kommentaariumist vòib lugeda nii mònitusi, kui neid kes tòepoolest samuti mòtlevad teha. 
Kui palju meid Eestisse yldse jàànud? Tekib tunne, et nagu polekski. Kes làheb, kes on juba làinud, kes unistab...
Mis meil eestlastel viga siis on, et me tahame sealt minema? 
Kes tahavad saavad hakkama. Mòne jaoks on minek vajalik, et teada saada enda tegelikke vòimeid. Vòimalik, et see riik ja yhiskond ei paku enam vòimalusi edasi arenemiseks. Raskem on mònikord olla kodumaal kui vòòrsil. Pealegi silmapiiri peab avardama, leidmaks endale see òige paik.
Olen ise Itaalias,sain vòimaluse siia tulla, miks mitte kasutada? Pole teab kui kerge siin tòòd leida ja seda hoida! Tullakse siia erinevatel pòhjustel, lahkutakse ka siit, sest ei ole kerge. Kus oleks, terve Euroopa on ju kriisis. 
Ka siinsete noorte suust vòib kuulda, et nad tahavad lahkuda, tàpselt samadel pòhjustel, mis toovad Eestist lahkunud vàlja. Riik ei toeta, ei hooli... Itaalia on ju veel suuremgi. Aga on neid, kes on otsustanud ka vòidelda, lootes ehk yks pàev olukord paraneb. Ka Eestis, onju? Meil kòigil on lootust.
Hàdaldamine ja teiste valikute kritiseerimine kahjuks midagi paremaks ei muuda. Kokku hoidmine, aga vòib muuta paljugi. 
Olen varemgi maininud minu jaoks oli Itaaliasse tulek yks parimaid otsuseid. Olen òppinud siin nàiteks naeratama rohkem, tundub lollus eksju? Aga vaadakem enda ymber, kui paljud naeratavad? Kui paljud suudavad leida positiivsust ka rasketes olukordades? Sàilitama postiivsust ka siis, kui olukord tundub tàiesti lootusetu. Tutvusin siin inimestega, kes ei kritiseeri, pigem teevad komplimente. Avastasin, et KRIITIKA pole edasiviiv jòud nagu vàideti, vaid positiivsed emotsioonid. Tutvusin toredate inimestega. Minu jaoks, sulgenud ukse, avanes mitu uut akent...
Itaalias leidsin endale kodu ja armastuse. Aga ei vàida, et yhel pàeval ma tagasi pòòrdu... Kunagi ei tea, mida elu toob!=)




Jala San Lucasse

Via Saragozza. San Lucale mineku algus.
San Luca kirik on yks omanàolisemaid kirikuid Bolognas, ja neid on siin tohutult palju, igayks on vaatamisvààrt! San Luca kirik on ehitatud Guardia kynka otsa. Sinna viiv tee on kaaristute all, mida on kokku 666, ehitatud 17nda sajandi lòpul 18nda sajandi algul, varem isegi, kui kirik, mida me tànapàeval kylastada saame (1723).
Esimest korda Bolognat kylastades, ma lihtsalt eksisin sinna. Kuna minu jaoks oli kesklinn koht, kus kòik oli kenasti kaaristutega kaetud, siis ei tulnud mòttessegi, et teekond, mis saab alguse Porta Saragozza juurest ja viib yles San Luca kiriku juurde, vòiks olla vàljaspool kesklinna. Kaart oli kyll olemas, aga mul on komme iseendale GPS'i màngida. Nii ongi ju huvitavam. Pàrast saab lugeda, kus kohas kàidud. Teekond yles polnud just vàga kerge. Tòus. Trepid. Vòtab ikka vòhma vàlja kyll.
San Luca kirik
Nyyd, kui olen siin juba aasta elanud, mòtlesin sinna uuesti yles minna. Jala. Algus punktiks on minul Porta San Mamolo, edasi Porta Saragozza ja siis otse San Lucale. Hea sportlik retk. Kaks tundi vòttis edasi tagasi kàimine. Minuga yhines ka G. 
"Sul muusika on kaasas?" kysis ta.
Noogutasin vastuseks ning vòtsin oma mp3 vàlja. Panime muusika màngima, vàhemalt annab energiat. Tema kàib seal yleval iga pyhapàev, olles juba harjunud tòusude ja treppidega. Oma moodi vastupidavus treening. Tal on energiat rohkem, kui mònel patareil. Sammusime hoogsalt. Yritasin temaga yhes rytmis pysida, aga enne viimaseid trepiastmeid vòttis vòhma tàitsa vàlja, tema làks aga krapsakal sammul yles ja natukese aja pàrast tuli alla tagasi.
Viimased trepiastmed
"Nohhh! Làhme ikka yles ka!" naeris ta. 
"Kohe-kohe..." vastasin. Vanainimesed panid ka jòudsamalt edasi, kui mina. 
Oma viimseid energia raasukesi kokku kogudes, làksime treppidest yles.
Yleval avaneb vaatepilt Bolognale. Ilus. Hingematvalt ilus. Kirik oma uhkuses. Mul oli hea meel, et sinna yles jòudsin lòpuks. Istusime ja rààkisime. Puhkasime jalgu.
Vaatasin, kuidas inimesed yles jòudes, esimese asjana suitsu ette panid. Kuidas nad kyll "jaksavad" suitsetada, paneb mind imestama?
Aga nàe pole neil vòhm miskit nii vàljas, kui oli mul. 
Vaade Bolognale
Tagasi minek oli lihtsam. Jalad olid all veidikene vàsinud, aga asi oli seda vààrt! 
Tagasi minnes màrkasin, et Porta Saragozza sees on ka muuseum San Luca kiriku ajaloost. Sissepààs on tasuta. Minu mòòdumis hetkel oli muuseum kahjuks kinni. Tegelikult munadepyhade ajal oli Bologna yldse kui vàljasurnud, restoranid enamus kinni, ka poed. Mòni turist eksles ringi ja kohalikud. San Lucal neid leidus kyll. 

Porta Saragozza

lunedì 2 aprile 2012

Ma armastan Itaaliat!

Jah! Jõudsin lõplikult sellele järeldusele nüüd, olles pikemat aega Eestis. Olles mõtisklenud kogemuse ja õppetundide üle, mida Itaalia on mulle pakkunud. Jah, Itaalia on minule olnud üks suuremaid õppetunde üldse mu elus! Leidsin, et olen end siin täitsa ära kodustatud. Ma ise olen end siin nii mugavalt sisse seadnud. Olen hakanud hindama seda erakordset võimalust! 
Mis on siin nii erakordset, mida kuskil mujal ei ole? Inimesed! 
Mina, kes ma olen erakordselt kriitiline enda kui ka teiste suhtes, pean tunnistama, et siinsed inimesed on lihtsalt erakordsed. Olgu, tunnistan, leidub ka neid, kellele on soov mòòda pead anda ja aru saada, kas seal on mòistust vòi ei ole. 
Aga on lihtsalt niivòrd palju erakordseid ja vàga hindamatuid inimesi, keda olen òppinud tundma siin olles, ilma Itaaliata neid ju ei olekski mu elus. 
Itaalia on kui suur näitelava, igal ühel on oma roll etendada. Kellele on antud suurem roll, see ka esineb rohkem. Vapustav lihtsalt, milliseid karaktereid siin võib leida. Filosoofist kirjanikule oleks siin lausa rohkemgi kui paradiis. Vaadelda, analüüsida, kirjeldada, näha, tunda on siin enamgi, kui palju.
Vaata, Itaalia on kaardil üks suur riik, ühtse keelega ka, kuid siin elades, saab alles aru, kui erinevad tegelikult on üksteisest regioonid ja elanikud. Kuidas inimesed hindavad üksteist selle järgi, kust keegi on pärit. Näiteks calabresid on tuntud, kui "kõvade peadega" ja järele andmatutena, napoletanod oma petmistega ja keelega. Sicilianod oma külalislahkuse ja magusaga. Milanesed kiire elu tempoga ja töötamisega.
Itaalias leiab endale koha, kui ei sobi Milano elutempo, võid leida end ekslemas Bologna kaarikute all.
Mul on hea meel, et leidsin enda jaoks Itaalia, oma kodu!



Eestlased kogunevad

Meil siin Bolognas oli màrtsis yks igati vahva yritus nimega "Viva La Grassa". Nimelt itaalia-eestlased kogenesid Bologna kesklinnas. 
Super tore eesti-itaalia seltskond.
Yhel òhtul rààkides O-ga facebookis, et tahaks kokku kutsuda eestlasi, kes siin Bolognas elavad, edasi arutades tekkis, aga küsimus, aga miks mitte kokku kutsuda itaalia-eestlasi tervest Itaaliast? 
Ja nii ta làkski. Panime yles kuulutuse meil olevasse foorumisse ja muidugi ka sotsiaalvòrgustikku. Jài vaid yle oodata osavòtlikke ja peale hakkajaid inimesi, kes kohale tuleksid. Korraldusliku poole pealt otsustasime, et O. vastutab linna eksursiooni eest ja mina meie kõhutäite eest. 
Bologna on hea koht, kus koguneda. Igast Itaalia otsas pääseb kergesti ligi. Lastele on parke, kus mängida. Linn on mugav ning mitte röögatult suur, kuid siiski täis ajalugu. Iga nurga peal on midagi, mis üllatab. Söögi poole pealt pole sõnu vajagi. Maailma kuulus spaghetti alla bolognese, lasagne, tortellinid ja toretellonid on ju just siit pärit. 
Kohtumise punktiks valisime keskpäeva, keskväljaku kõrval asuvas natukene pisema "piazza nettuno", oli võimalus ka kohtuda otse restoranis, milleks olin valinud "Don Chisciotte" via L.Berti tänaval, vähekene "müüridest" ehk kesklinnast väljas. Milleks see valik? Tean kokka, ehtne "bolognese", saamaks veelgi efektsemat Bologna kogemust oli see restoran lihtsalt, kui rusikas silma auku. 
Meie menüü oli lihtne, samas aga väga maitsev. Antipastoks oli meil erinevaid viilutatud "vorsti" tüüpe või grillitud juurviljad, samuti bologneselikud "saiad" tigelle ja crescentini fritte. Esimene käik Polenta (maisijahust tehtav puder) kolme erinevat tüüpi kastmega. Nagu Itaalias kombeks joogiks vein ja vesi. Pärast suurt söömat, aga mõnus espresso, kel soovi. 
O. hoolitses meie "külaliste" ajaloolise harimise eest Bolognas. Tehes huvitava ringi ning näidates neile meie, küll väikest, kuid siiski ilusat ja uhket kesklinna. 
Laupäeval kogunesime otse restoranis ning lõunatasime seal. Kokku oli meid ligi viisteistkümmend. Üllatasid meid oma saabumisega torinokad, kes meiega koos lõunatasid. Pärast mida läksime, aga Margherita parki, et lapsed saaksid joosta ja täiskasvanud vaikselt oma vahel tutvust teha.
Õhtul tegime Bologna tiiru. Peamised kohad said näidatud ehk "maitse" Bolognast saadi. Via Zamboni ja Piazza Maggiore. 
Õhtul läksime vastu ka suurimat kiitust väärivale R-le, kes otsustas viimasel minutil rongi võtta ja kohale tulla Roomast!
Pühapäevaks kogenes meid juba rohkem, neljakümne ringis. Kohal olid torinokad, veronesed, Lodist pere, Maceratast, abbruzzesi ning samuti Roomast ühines meiega ka konsuli perekond, mis oli eriliseks tunnustuseks. Samuti meie, bolognesi! Kohal ja esindatud mõlemil päevil! 
Kallid kaasmaalased, kes te otsustasite kohale tulla, tänan teid super vahva päevade eest, veetsime koos ühe äärmiselt toreda nädalavahetuse! 







Alternatiivsed tööotsad.

Peale "normaalsete" tööde on Itaalias võimalik leiba teenida hostessina fieradel ja promooterina. Mida selleks vaja? Kuidas seda tööd leida? 
Eriti nõudmisi nagu polegi. Pead olema ilusa välimusega, suurus peab olema kuskil 36-38 kanti, mõnikord on ka aktsepteeritav suurus 40. Pikkus, mida rohkem seda uhkem. Millegi pärast otsitakse siin pikki ja sihvakaid ja neilegi veel pannakse kontsad alla a la 12-15 cm, et nad oleksid veel pikemad. Promooterina tööd leides pead rääkima hästi itaalia keelt, kuna töö sisaldab endas, mingi toote tutvustamist, ka lihtsalt flaierite jagamist. Aga niiöelda interviuu tehakse ikkagi itaalia keeles. Mõnikord küsitakse ka võõrkeelte oskust.
Fieradele otsitakse üldjuhul pikki alates 175 cm, mõnikord ka alates 170 cm-st. Nõutakse võõrkeelte oskust. Itaalia keelt peab rääkima, see on põhiline. Nõutakse proffessionaalseid fotosid, saata tuleb neid a la 3-5 ringis, oleneb, kuidas nõuab agentuur. 
Promoteritele ja hostessidele on mitmeid agentuure, mille läbi saab kandideerida. Olemas on ka grupid facebookis. Enne CV saatmist aga kontrollida ka agentuuri usaldusväärsust. Itaalia on jah paradiis, aga siin on ka palju pettureid. 
Erinevad agentuuridel on erinevad maksmis ajad ja viisid. Enne tööotsa vastuvõtmist alati selgust saada. Endal ka rahulikum.
Kuidas leida? Google otsing ;) 

Uut moodi töökogemus.

Mõned tööotsad on kohe sellised, mida nii kergelt Eestis ei leia. Või leiab? Ja mina olen lihtsalt kogu oma aja maha tudunud? Õigemine töötanud.
Meie meeskond Expo'l.
Sõbranna, eestlannast naaber Bolognas, kelle juhuse tahtel aasta aega tagasi leidsin läbi facebooki gruppi, tutvustas mulle tööd hostessina ja promooterina. Algul, kui kuulsin selle töö võimalustest siin, tuli mul stereotüübina ette millegi pärast blondiin, lyhikest seelikut kandev, suurte rindadega ja lõdva püksikummiga naine. Töö, kus midagi tegema ei pea. Kõigutad ainult oma sukaga kaetud peeneid kintsukesi ja istud mugavalt, vaadates mööduvat rahvast. Muidugi paljud ka võimendasid seda illusiooni.
"Mis töö see selline, pole see kellegi töö!! Makstakse ainult ilus olemise eest!"
Nüüd, olles ka selle töö ära testinud, pean nentima, et pole absoluutselt selline nagu ma seda endale ette kujutanud olin. Täiesti vastupidi.
Sain töö otsa fierale (messile) Milanos, neljaks päevaks. Mõtlesin, et mis seal nii ikka, teeme ära. Lihtne ju!
Riietuseks olid lyhikesed pyksid, valge triiksärk firma logoga ja kingad, oi! need kingad. 12 cm kontsaga.
Minu pikkuseks on niigi 178 cm! Olgu kui nõutakse, eks siis tuleb panna. Tekkis tunne, et olen nagu Eiffeli torn. Kõige pikem kõigist!! Mida pidime siis tegema? Tutvustama firmat, "püüdma" kliente meie standi, neile näksimist ja juua pakkuma. Kui soovisid jätta enda andmeid firmale, pidime ka need registreerima.
Esimene päev möödus täitsa hästi. Teisel päeval olid jalad valusad. Kolmandal päeval otsisime köik moodust kuidas saaks aga istuma. Neljas päev läks kiirelt, jalad aga andsid hullult tunda. Olime meie paviljonis vast 3 ainukest tüdrukut, kes kõik need neli päeva rõõmsalt kontsadel ringi tudisesid.
Ei saa enam ütelda, et fieral tüdrukud ei tee tööd! Töötavad küll! Sain õppetunni väga-väga ilusa seekord, enne kui hindad ja suu lahti teen, pean ikka ise kogema! Läheb aega veel, aga eks ükskord saan ka selle selgeks, Itaalia õpetab!
Peale selle, et sain juurde uue kogemuse, töötasin koos ka hästi positiivse meeskonnaga! Töö oli raske, jalad lõid tuld, aga ikkagi suutsime üksteist "mitte ära süüa" vaid naeratada ja positiivseid emotsioone edastada!

martedì 17 gennaio 2012

Õppetund.

Lõuna ja Põhja- Itaalial on ikka päris suur ühiskonna vahe. Lõunas  on, midagi, mille põhjakad on ammu kaotanud ja maa alla matnud.
Calabria, mu lemmik regioon. Inimesed elavad seal, mõndade arvates, justkui üle-eelmises sajandis. Mentaliteediga. Aga mulle meeldib. Tunnen end seal turvaliselt. Kui ise mingi lollusega hakkama ei saa, ei puutu ka sind keegi. Oled see kellena end näitad. 
Hiljuti abiellus "calabrese" idablokist pärit tütarlapsega. Suht nooruke olevat. Stereotüüp läks kohe mängu. Idablokist tulevad prostituudid. Enamus on vaesed. Raha nimel teevad kõike. 
Läinud tüdruk postasse maksma arveid. Abikaasa, kus parasjagu oli, seda ma ei tea. Naisele olevat üks postas oma järjekorda ootav mees, "calabrese", teinud talle ettepaneku:
"Ma tean ühte meest ... Maksaks hästi sulle... Tahad?"
Naine polevat vastanud. Läinud oma mehe juurde ja tollele jutustanud, mis juhtus. 
Calabrias pean mainima, on naiste austus kõrge. Kuid naine peab ka end austama. 
Mida tegi mees? Istus kodus rahulikult, avas õllepudeli ja hakkas jalgpalli vaatama??
Absoluutselt mitte! Võttis kätte, läks koheselt postasse ja andis siivutu ettepaneku teinud mehele ühe korraliku keretäie. Kohe nii korraliku, et "vaesekene" ei tõusnudki.
Äärmuslik? Ehk veidikene. Aga samas. Siin üksinda naine end elajate eest kaitsta ei jaksa. 
Öeldes konkreetselt "ei" tülgastavatele ettepanekutele, korduvalt, ei pruugi aidata. Korralik keretäis ühele ning teised enam ei puutu. Saavad aru, naine ei ole "selline". Eriti, kui tuled idabloki riikidest. Blond. Tüüpiline lihtsameelne. 
Põhja-Itaalias on välismaalaste mitte austamine "normaalne" nähtus. Eriti naiste. Oled keskmisest ilusam. Blond. Ja siin tituleeritakse naine sekundi pealt kerglaste elu kommetega olevaks... 


Lähme reisima!

Ühel õhtul tuli sõbrannaga, ka eestlanna, kes mul peaaegu, et naabrinaiseks siin Bolognas, tuli pähe mõte minna kuskile...Bolognast välja. Kuhu minna? Kuhu minna? 
Pole sõnu Marotta kohta.
"Lähme ikka kuskile kaugemale, nohhh...!" ütles ta.
"Kas sa Marche regioonis oled käinud?" küsisin, teades ta vastust peaaegu ette, et mingisse linna on ta ka seal jõudnud. Reisib palju. 
"Olen ikka jahh," loetles ka mingid linnad ette.
"Olgu, lähme ikka. Vaatame pileti hinnad järgi, mis me siin Bolognas ikka teeme..." ütlesin.
Vaatasime. Polnudki kallid. Otsustasime algul minna Anconasse. Teadja mehed hakkasid karjuma, et seal ei ole midagi, Pesaro on parem. Seal on midagi ehk ka vaadata. 
Otsustasimegi siis Ancona asemel Pesarosse  minna. Lähemal ka! 
Keskväljak, Fano
Järgmisel hommikul läksime rongijaama. Pilet Pesarosse saime ostetud masinatest. Kiirem. Üks kassa oli lahti ainult ja järjekord oli pikk, sinna me ei läinud. Võtsime enne rongile minekut ka ühe capuccino. 80 senti. 
Ja oligi minek!
Rongis olles tuli aga uus mõte. Pesaro lähenedes mõtlesime, et läheks paar peatust edasi.
Vähemalt Fanosse, mis oli järgmine linn. Kaheksa minutit sõita ainult. Mõeldud, tehtud.
Lähenes Fano...
"Lähme ühe peatuse veel!" 
Läksimegi. 
"Nüüd siis lähme küll maha," olime mõlemad täiesti ühel meelel.
Jõudsime linna nimega Marotta. Mis linna me maandusime, ei teadnud. Huvitav oli. Leidsime mingi sildi, et vana kirik ja kindlus peaks kuskil olema. Hakkasime astuma. Midagi ei olnud!
Ainult tühermaa leidsime!
Fano 
Otsisime baari, küsisime ka infot linnakese kohta. 
Baaridaam hakkas sõna otseses mõttes naerma.
"Mis? Siin pole absoluutselt, midagi. Baaridest on ka minu oma praegusel kella ajal lahti!"
Kell oli vast nii 11. 
Teinegi naine ligines. Seletas sama. Siin ei ole teil küll midagi teha. Lähem keskus on Fano!
Me vaatasime teineteisele otsa ja naersime, kui tolad me ikka olime. Samas, kes saab öelda : 
"Ma olen käinud Marottas!"
Seal sõime ka hommikust. Milleks oli pool brioche´i. Sest kahte ei olnud enam. Soolast ka ei tahtnud meist kumbki. Jagasime eestlaslikult. Cappuccinot jõime. 
Kohal olijad vaatasid meid. Meil oli suhteliselt naljakas. Mis seal siis ikka, lähme Fanosse, oli meie ühine mõte.
Ajalugu! Fano
Rongijaama jõudes avastasime, et rong jääb natukene hiljaks. Läksime mere äärde. Tegime pilte ka seal. Ikkagi Marotta. Mitte turistilinn. Üldse ei imesta ka miks.
Fano. Kaheksa minutit Marottast. Kaks tõelist "seiklejat" otsustasid piletit mitte osta. 8 minutit on ju nii lühike aeg. Ja pealegi tavaliselt sellistes kohtades ka piletit ei küsita. Olgu. Ei ostnudki. Istusime rongis nagu kaks õiget kunagi. Minutid möödusid aegalselt.
"Mitu minutit veel?"
"Oleme sõitnud ainult kaks minutit!"
"Tundub nagu terve igavik..."
Rong aeglustus. Tundsime kergendust, saab välja. Rong oli peaaegu peatunud, kui meieni jõudis "capo di treno". Vaatasime teineteisele kohkunult otsa. Õhus justkui rippumas küsimus, et mis nüüd edasi siis saab. Öeldakse, et Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Peaks lisama, et blondiine meeldib talle ka päästa täbaratest ja rumalatest olukordadest. Meie lähedal olev marokolane küsis, kas meil pole piletit. K, et ei ole jah, nii väike vahemaa ja mõtlesime, et läheb kiiresti. 
"Biglietti per favore," ütles "capo di treno". 
Marokolane surus oma pileti talle koheselt pihku. "Capo di treno" nähes, aga jalgratast, hakkas seletama, et siin ei ole paik, kus seda hoida. Marokolane hakkas temaga rohkem seletama, vabandama ja ütles ka selle tüüpilise lause sellel puhul, mis ikka lausutakse, kui oled midagi halvasti teinud:
"Enam nii ei tee!"
Meie kuulame. Süda puperab. Rong seisis. Me panime jooksu, koheselt. Kiirelt. Marokolane järgi.
"Näed ma päästsin teid ära!"
"Aitäh-aitäh, jah!" ütlesime.
Pärast mõtlesime, et poleks olnud tema jalgratast oleks asi vast hullemini võinud lõppeda. Siit ka moraal, et olgugi lühike vahemaa, pileti peab ikka ostma, kui ei taha väriseda nagu haavaleht tuule käes. 
Pärast jätkus meie päev pea, et viperdusteta! 
"Kuule, vaata, kas meil Fanos on midagi teha, midagi huvitavat näha," palusin sõbrannat. 
Vaatas. Noogutas pead. Ning uuris. Vastas, et on.
Kohale jõudes tervitaski kohe üks vana müür. Lahe! Läksime edasi. Vaadata oli ikka küll. Stiil oli minu jaoks lihtne ja kohati isegi robustne. Kitsad tänavad. Väikesed akna avad. Uksedki.
Mõtlesin, et kui meie pikkusega inimesed peaks siin elama, on vast väheke ebamugavgi. Kummardu kogu aeg. 
Käisime ringi. Uudistasime. Väike linn. Tegime vast kahe tunniga kesklinnale, sellele vanale osale ringi peale.
Et aru saada, kui väike on Fano. 
"Heiiiii ragazze, mi ricordate?" kuulsime. 
Vaatasime. Mis mõttes, keda me siin ikka tundma peaksime. Pöörasime. Sama marokolane, kes meid rongis nii öelda päästis. Hakkas pärima. Vastasin talle, et oleme Soomest puhkusel ja tahaksime rahus edasi minna. Tänasin ka abi eest. 
"Andiamoci bere qualcosa? Lähme joome midagi, kuskil baaris?" küsis.
"Ei saa, mul on elukaaslane suht armukade. Talle sellised asjad ei meeldi, et ma teise mehega baari. Calabrese vaata," tüütute puhul töötab alati. On alati töödanud. 
"Aaaaaaaaa...Siciliano?" 
"Ei-ei calabrese, Calabriast." vastasin.
Lõpuks ta siis ei teadnudki, kus on Calabria. Seletasin talle viisakalt ära. Üritas ka meie numbreid saada. Me ei andnud. Ütlesin, et meil polegi itaalia kõnekaarte. Jättis  enda oma. 
"Aga helistage mulle ikka! Tahaks teid veelkord näha," ütles.
"Kõike paremat, ciao" ütlesime. Läksime edasi. Mõeldes, et tore oleks, kui nüüd jälitama ka hakkaks veel. Mõnikord juhtub. Kunagi ei tea. Oled viisakas ning pärast on nad su küljes, kui takjad. Normaalseid on ka. Aga vähe kahjuks. Ja nemad peavad kannatama oma kaasmaalaste lolluste pärast.
Otsustasime, et lähme ära Pesarosse. Fanos ei ole enam nii tore. Pesaros ka sööme. Siin ei leidnudki midagi, mis oleks lahti.
Tere tulemast Pesarosse! 
"Kuhu me sööma võiks minna?" küsisin.
"Ma ei tea. Läheks mäkki?" küsisis.
"No lähme siis. Kas siin on mäkk? Vaata järgi."
Smartphone´i võlud. Igal hetkel interneti, kui vaja. Vaatas ja uuris.
"Mäkki ei ole. Burgerking on." 
Otsustasime, et lähme sinna. Vahet ei ole. Peaasi, et süüa saab! 
Suundusime kesklinna. Vaatasime. Tühjus. Söögikohti ka ei ole. Baarid. Inimesed espressotasid sõpradega. Meie olime külmunud näljased, kes näksimis paika otsisid.
Pole. Ainult kohvi. Magusad saiakesed. Aga magus ei läinud hetkel. Kumbki meist ei tahtnud. Kõht järelikult nii tühi ka siis polnud. 
Küsisime ühe kioskööri käest infot, kuhu saaks siin sööma minna. Nüüdseks oli ka burgerkingist täitsa ükskõik. Leiaks ainult midagi.
"Kallikesed...Aga siin on esmaspäeval kõik sellised kohad kinni," ütles ta.
Vaatasime teineteisele otsa. Tänasime tädi ja läksime edasi. Midagi ikka leiame, oli mõttes.
Midagigi.
Tänav Lungomarele, Pesaro
Leidsimegi ühe baari. Vaatasime hindu. Neli eurot üks "tremezzino", kolmanurk võileib. Väike. 
"Kuule, mina neli eurot selle eest maksta küll ei taha, kui sa tahad, tulen kaasa." ütlesin.
K. oli minuga nõus. Ei läinud sinna.
Mõtlesime viimaks ühe poe leides, et võtame sealt miskit. Läksime sinna poole. 
"Kebap!!!" karjus K.
"Mis? Kus?" 
"Näe  seal," ütles ta.
Mõtlesin, et ehk on nälg juba ka veidikene silma nägemisele mõjunud tal. Hoopis mulle oli mõjunud. Esimese hurraaga ei näinudki. 
Ta näitas näpuga. Mõlemil hakkas samm kiirenema! Läksimegi sinna.
Kebap´i restoran, kui nii saab öelda, oli tühi. 
"Ei tea, kas ikka tasub siia minna?" kõhklesin.
Lungomare, Pesaro
Mõlemil oli aga kõht juba nii tühi, et otsustasime siiski minna. Polnud ju muud paika ja kaksteist tundi ilma söömata olla oleks olnud ka julm. 
Võtsime menüü, kus oli: 0,33 coca-cola, kebap panino, friikartulid. 5€. Lahe! Säästmine.
Kui aga nägime, mis moodi üks nendest türklastest võileiba hakkas tegema, oli tahtmine ära joosta. Hoolimatult võttis taina. Plätserdas sellega. Lükkas ahju. Tekkis tunne nagu segaksime teda seal. Teine, aga oli ülisõbralik. Tegeles lihaga. Esimene, nimetagem teda A-ks, võttis leiva ahjust ja ütles teisele, nimtagem F-ks: 
"Kurat, kõrbema läks!"
F. vaatas teda. Käsutas ta minema. Ning hakkas ise tegelema leiva küpsetamisega. Kontrollis kraade. Puhastas ka. 
Meile lausus lahkelt:
"Olge kenad võtke istet, läheb natukene aega." 
Ütlesin K-le, mu reisikaaslasele, et mul hakkab vaikselt isu kaduma. Tema, aga oli keskendunud oma võileiva kättesaamisele, ega hoolinudki nii väga, mis ta ümber. 
Tänav, mis viib kesklinna, Pesaro
F meisterdas meie taga kuskil 5 minutit ning esimene võileib oli valmis. 
Jeeee! me saime süüa.
Sõime. Polnudki nii paha. Või oli see nälg, mis meid isukalt sööma pani? 
Mööduvad vaatasid meid. Imelikult. Kes ikka kella poole viie ajal sööb, peale hullude välismaalaste. Isu selle võrra ei kahanenud. Vaikides mugisime oma friikartulid ja "paninod" ära. Läksime maksma.
"Kuidas meeldis? Kõik oli hästi?" küsis F me käest.
"Hea oli," vastasime mõlemad.
Küsisin nii ajaviiteks, kaua nad seal lahti on olnud, kuna nägin F-l seljas t-särki, kus oli kirjutatud Reggio nell'Emilia kebap ja tolle aadress.
"Nüüdseks oleme ka siin, kaheksa kuud oleme avatud. Teenindame suures osas itaallasi, välismaalasi ka, aga mitte nii palju. Küll on meil hea meel ka välismaalasi võõrustada."
Lahke olemisega. Mitte nagu too teine, kes oma nägugi tagaruumidest välja ei näidanud. 
Tänasime. Soovisime toredat töö jätku ning kõike paremat. Läksime oma teed.
"Lähme Cattolicasse ka?" küsisin.
Lungomare, Pesaro
"Kuule ei lähe! Väsinund olen. Lähme koju ära." 
Rongijaama. Aega pool tundi. Nagu välsimaalastele kohane, järgmine cappuccino. Jõime. Vähemalt hakkas soe. Õhtu poole kiskus ikka päris külmaks, Pesaro on mere äärne linn. Tuul. Jäine. Mul oli näonahk täitsa pingule tõmmanud. Olig aeg lahkuda.
Rongis tuli uni peale. Soojus. Mugavus, nii palju kui "regionale" seda pakub. Ja  pea 8 tundi jalul olemist andis ka tunda. Rääkisime. K-l vajusid silmadki kinni. Mina vaatasin pimedusse ja mõtlesin oma mõtteid. Tore päev oli! Veelgi toredam kaaslane, kellega loodan ka tulevikus ühe toreda reisi kuskile tundmatusse Itaalia linna ette võtta, küll aga enne maha minekut smartphone´i abi kasutades linnakese kohta infot uurida, et mitte pettuda. 
Pizza del popolo, Pesaro
Kokkuvõtlikult kolmest linnast ütleks nii palju, et Marottas on meri. Rohkem seal ei ole. Täiesti suvelinn. Rahulik paik, kus lihtsalt olla. Ei baare, ei meelelahutus paiku. Midagi seal ei ole. Ah! Ringtee ainult, mis viib ka tühermaale. Uued ehitised. 
Fano on küll, aga paik, mis on ilusa arhitektuuriga. Läbi käia tasub, kui võimalus. Ka mere äärne linn. Rahulik. Talvel sinna minna ei tasu. Võib-olla siis ainult jalutama tunniks ajaks. Pärast rongile ja tagasi, kus peatud.
Pesaro on täitsa suvelinn. Hotellid mere ääres. Meelelahutus kohad. Ka mere ääres. Ilus paik, kus puhata mingi nädalakene. Lesida. Vaadelda merd. Päikest võtta. Muud seal, aga ei ole. Häiriv oli, et kõik kohad mis võiks ka ju talve perioodil lahti olla, olid kinni. Samas, kes sinna talve perioodil ikka satub? Ainult linna elanikud. Ei keegi muu. Või ... Kaks eriti seiklusrikast tola, kel midagi muud teha pole.