Firenze& Pisa

Firenze! Itaalia kultuuri süda. Linn, mida kindlasti peab külastama. Ootasin päeva, mil vöiksin sinna minna. Ootasin kaua. Tervelt kaks aastat. Käisin ära. Periood ehk oli natukene vale valitud. Külmetasin end ära. Kesklinn oli nagu külmakamber. Või olen mina lihtsalt liiga külma tundlik? 

Siia pool tundi hiljem tulid hiinalsed ja ajasid meid ära, et
pildistada.

Ehk siis... Firenzesse olen üritanud minna vast kaks korda ka varem, alati on miskit vahele tulnud. Esimest korda jäime rongist maha. Regionalest, mis väljub 6:45 hommikul. Hind on 8,25 €. Ainuke regionale Firenze suunas. Miks regionale? Hind! Kui saab odavamalt, miks rohkem maksta? Teisel korral tuli vahele töö. Nüüdki. Läksime kohale. Peaaegu olime pileti ära ostnud, kui märkasin tablool "cancellato", "tühistatud". Elukaaslane muidugi vihastas, kohe väga. 
"Miski siin k*radi Itaalias ei tööta korralikult..." järgnesid calabria dialektis needmised. 
Mina olen harjunud, ikka juhtub. Otsustasime siis, et lähme AV-ga (Alta  velocita-ga), kiirrongiga. 15€, promotsiooni hind. Järgnesid needmised. Nagu enamus calabresesid, keda tean on suht kitsid. Kui on võimalus vähem maksta, siis nad seda ka teevad, kohati kipuvad ka liialdama. 
Jõudsime kohale. 7.30 hommikul. Külm. Väga külm. Võtsime suuna kesklinna. Milline ootusärevus. Lõpuks ometi näen ära Firenze! Vaatan ringi. Mõeldes, et nüüd näen midagi maagilist, millest olin lugenud. Mu ettekujutlus võime põhimõtteliselt ka ei töötanud. Pettusin. Väga pettusin. Pole Firenze nii ilus, kui Bologna. Kas või mingit erilist aurat. Ei midagi. Mõtlesin Bolognale. Selle linna erilisele "aurale", tunde, mis tekitab kaaristute all käimine. Ülikooli tänval kiirustavate õpilaste vaatamine. Inspireerib. 
Jalutasime. Kella üheksa paiku, oleks nagu hiinlaste "pomm" plahvatanud. Linn oli hiinlasi täis. Igal ühel käes super luks fotoaparaat. Pildistasid igas asendis paleesid, kujusid ka majade uksi. Seisime Arno jõe ääres, ponte vecchio läheduses, tulid hiinlased, pudistasid midagi oma keeles ja vehkisid kätega, et me neilt jalust läheks, neil vaja pilti teha. Viisakusest läksime eemale. Ja saabusid teised hiinlased. Otsustasime üldse oma jalutuskäiku jätkata. Ei ole rahu. Kuigi Firenzes töötab nipp, kui ei tea kuhu minna, jälgi kuhu lähevad hiinlased ja jõuad mingi monumendi juurde kohe kindlasti. 
Monumente on palju! Muuseume ka! Ka kirikuid! Vaatamisest puudu ei jää. Tahtsin siseneda Santa Maria del Fiore kirikusse. Lugesin sissepääsu hind 1,50 €. Ei lähe sisse. Põhimõtteliselt ei meeldi maksta kirikule! Niigi rikas teine! Jäi miskit nägemata? Võimalik. 
Üldse täheldasin, et kui tahad kuskile siseneda, maksa-maksa-maksa ja veelkord maksa. Kui rahakott liiga paks ja tahad tühjendada on Firenze selleks õige paik. 
Tegime mitu ringi Firenzele peale. Otsustasime, et lähme ka Pisasse. Sain ära vaadatud ka kuulsa Pisa torni, kus legendi kohaselt Galilei gravitatsiooni katseid tegi, visates tornist alla erineva raskusega esemeid ja jälgides, kuidas need maapinnale jõuavad. Rongiga circa tunni ajane sõit. Käisime natukene Pisas ka ringi, suund Pisa torni juurde. Armas linnake. Vaikne. Nagu siin öeldakse "niente di che", ei midagi erilist. Kunagi kuskil tehti midagi, nüüd palju reklaami ja raha teenimine. Torni sisenemine maksab circa 15 € ringis. Ei taha maksta ja ei sisene. Jalutasime niisama natukene aega. Kuna mul hakkas liiga külm, läksime istusime ühte lähedal olevasse kohvikusse. Võtsin tassi kuuma shokolaadi. Vaikuses istusime. 
Jälgisin inimesi, kes mööduvad. Pisa torn oli ümbritsetud hiina turistidest. Ei olnud tunne, et olen Itaalias, vaid Aasias. Mis seal ikka. Vähe nägin itaallasi. Väga vähe. 
Mis mulje mulle lõpuks jäi? Palju reklaami, et teenida raha palju ja korraga. Mu elukaaslane ütles, et ma olen vähekene imeliku maitsega, ei meeldi mulle miskit. 
Võimalik. Aga mulle meeldib Bologna. Kohe väga. Firenzes olles sain aru, kui väga olen ma Bolognasse kiindunud (pärast Calabriat muidugi). Bolognale ei tehta nii palju reklaami, hinnad on normaalsed, ei maksa end ogaraks iga sammu eest, mida teed. Ilus. Tõepoolest ilus. Lihtne. Ja ajaloo hõngu tunneb iga nurga peal. Või mõjub ainult mulle see nii? Olen liiga harjunud Bolognaga? 
Võimalik. Aga Bologna on mul nüüdsest üha rohkem südames. 
Ja üldse Firenze pole vist meile. Pidime minema ka Kokamäe näituse avamisele ja presidendi vastuvõtule, aga kohale me ei jõudnudki lõpuks. Esiteks ei saanud Pisast õigel ajal tulema ja teiseks mu elukaaslane oli väsinud.
"Mi sono rotto le palle," nagu ta ikka ja jälle korrutab, kui ta millegi peale vihastab. Seekord siis trenitalia süsteemi(tuse) peale. 
Aga mis seal ikka, eks järgmise korrani. Kui ilm on soojem.