Pean tõdema, et olen olnud õnnega koos, sattudes haiglasse Calabrias, ei pruugi see sugugi mitte kõige paremini lõppeda. Hiljuti lugesin artiklit, kus jutustati ühest noorest naisest, kes põhimõtteliselt suri sanitaarteenuste puudulikkuse tõttu.
Naine 39 aastane suri südameseiskamise tõttu. Olles väljas oma elukaaslase ja sõpradega, naine minestas. Helistati haiglasse. Nagu ikka tehakse. Normaalne ju.
"Meil ei ole teile autot saata," vastati.
20 minuti pärast otsustati ise sõita kohale kõige lähemal asuvasse haiglasse, kus ei kasutatud defibrillaatorit, algul öeldes, et neil ei olegi seda. Pärast aga leiti, et on aga ei tööta.
Kahjuks pole see esimene juhtum.
Vibo Valentia haiglas olles kuulsin lugusid, kus arste on saamatuse pärast isegi maha tapetud.
Calabria ülikoolis (Reggio Calabria ülikoolil on Itaalias halb maine) on ette tulnud juhtumeid, kus eksamitulemused kas on kinni makstud või saadud ähvarduste teel. Räägiti. Tundub uskumatu. Kas sellel tõepõhi ka all on, vat see on üks asjadest, mida ma enda peal küll uurima ei lähe. Pärast nood siis ka töötavad, kellel ei pruugi tedmisigi olla, kahjuks. Üldiselt kirurgiasse neid ei lasta. Nüüd mõtelgem, siis sanitaarteenuste tasemele Lõuna-Itaalias. Olen kuulnud, et need on madalad võrreldes Põhja- Itaaliaga aga, et lausa nii hull....
Nüüd siin tagasi ajas minnes mõtetega leian, et olin õnnega koos... Doktor oli õppinud Bolognas, tuntud ja mitmeid elusid päästnud!
Nessun commento:
Posta un commento