mercoledì 9 gennaio 2013

Prygiprobleem ja eeskujulik Riace

Meil siin Lòuna-Itaalias on prygiprobleem. Algul mattus prygihunnikute alla Campania regioon, eesotsas Napoli provintsiga. Nyyd on Lòuna-Itaalia regioonid pea kòikjal niiòelda prygiprobleemiga mòllamas.
Kui rààkida kohalikega, mis on lahenduseks mòeldud siin Taurianovas, Calabrias. Vastuseid on erinevaid. Aga stiil on yhtne.
"Siin ei tòòta midagi."
"Arvata oligi, et nii làheb. Kuigi oli ka juba prygisorteerimine kàigus."
"Meie prygimaksu ei maksa. Niikuinii ei viida seda minema."
Mis on lahendus? Polegi.
"Tulge tehke eestlastega revolutsiooni siin," vastas mu elukaaslane irooniliselt.
"Teil olekski siia uusi tuuli vaja puhuma, mitte ignorantsusest màdanenud ajusid, kes midagi ei suuda elukoha heaks teha," vastasin ma turtsudes.
Minul on usku Calabriasse. Yldse Lòuna-Itaaliasse. Mis sellest, et siin on hunnik probleeme.
Volere è potere. Kes tahab, see ka saab. Lahenduse leiab  see, kes seda ka tòeliselt otsib.
Ja siin ongi nyyd yks lugu Riace linnast, kelle elanikud ja linnapea on igati tublid ja tegusad. Teistmoodi mòtlemisega. Peaks olema eeskujuks paljudele Itaalia linnapeadele.
Tuntuks sai linnapea immigrantide probleemi lahendamisega. Vòttis nad vastu linna, kust elanikud vaikselt minema làhevad, otsimaks ònne ja mugavusi mujale. Need, kes sinna jàànud, òpetavad immigrantidele keelt, kàsitòòd, kokkamist. Riace annab kodud, mida on tuldud siia otsima. Kui mujalt aetakse neid minema, siis Riaces neid tervitati.
Tublid linnaelanikud lahendasid ka prygi probleemi ainulaadselt, kuid ààrmiselt toredalt. Vòttes appi traditsioonilise sòiduvahendi - eeslid.
 Eestvedajateks on grupp, kes kutsub end "gli Aquiloni"- "tuulelohed", neli kodanikku, kellest kaks on immigrandid, teised kaks on kàinud Pòhja-Itaalias lootusetult ònne ja paremat elu otsimas, kuid pòòrdusid tagasi kodulinna. Vankreid on hetkel kaks, ehitatud Riace kàsitòòliste poolt! Elanikud peavad ainult sorteerima prygi ning ootama, millal tullakse kotikestele jàrele.
Vaja làks vàhe ressursse, aga palju pealehakkamist ja loovust, et kàivitada laiaulatuslik teenus, mis on aktiivne viis pàeva seitsmest. Mis ainult ei vàhenda jààtmeid, vaid annab ka tòòd ja lootust sealsetele elanikele.  
Riace linnapea Mimmo Lucano kommenteeris:
"Idee syndis tàiesti juhuslikult, lugedes vana arvet, mis oli makstud puhastusteenuste eest kommuunele. Tekkis huvi, miks tòòtati eeslite ja vankritega. Tànapàeval tundub see ajutise lahendusena, kuid aastaid tagasi niiviisi tànavaid koristatigi ja puhtus linnas tagati." Niiviisi avatigi Riaces yks lihtne, kuid ààrmiselt ambitsioonikas projekt, millega,paari aasta jooksul loodetakse yle vòtta eraprygifirmade tegevus, kelle tegevus on olnud oma olemuselt mitmetàhenduslik, kuid tàiesti ebaefektiivne. Kahjuks on nad olnud vòimelised ainult raha neelama ja maad hàvitama.
Pea 10 aastat on Calabrias olnud jààtmete ja prygiprobleem. Aastal 1997 loodi selleks erikomitee, et probleem lahendatud saaks. Kulutati miljardeid eurosid riigirahasid, kuid lòpptulemusena lahendust leida ei suudetud.
Riace on yks nàide sellest et suur vòim ja suured firmad ei vii mitte kuskile. Riace on ehe nàide sellest, et praegusel raskel perioodil, mil Itaalia vaevleb kriisis, tuleks alustada vàikeste, kuid konkreetsete, làbimòeldud ja territooriumitele pyhendatud projektidega, alustades ja teostades vajalikuima.
Edukat jàtku Riacele ja tema elanikele! Hea nàide calabresedele, kes mulle siin jàtkuvalt rààgivad, et midagi siin ei toimi, sest see on "Lòuna-Itaalia", volere è potere!

lunedì 7 gennaio 2013

Tropea. Paik, kus lòògastuda.

Kaljulòhe mererannas.
Kes ytles, et Lòuna-Itaalias talvel midagi teha pole? On. Jalutada saab. Kahju, et siinsed seda eriti hinnata ei oska. Aga vòib olla ei oskaks minagi, kui mul meri ja màed iga pàev kàe jala juures oleksid?
Eile sòitsin rongiga Tropeale. Seal saab vàhemalt jalutada. Siin Taurianovas puuduvad korralikud teed jalutamiseks, kònniteedest vòib ainult unistada. Autoteedki on auklikud.
Mòni meeter jalutad siis tervitavad sind ka prygimàed. Jah, suureks kurvastuseks on nyyd ka siia Calabriasse jòudnud "prygi probleem". Prygikottide hunnikud on prygikastidki enda alla matnud ja tungivad vaikselt sòiduteedele. Lihtsalt kohutav. Samal ajal ka kurb. See vaatepilt vòttis mind tummaks, sisemuses tundsin raevu. Milleks kyll siinsed elanikud nii tolvanid peavad olema?
Ah jaa! Siin armsas Taurianovas, kus on circa 15 000 elanikku pole ka rongijaama, 8 kilomeetrit eemal teine. Gioia Tauros vòi Rosarnos. Mu elukaaslane viis mind sinna.

Mererand ja tàielik tyhjus.
Kuna oli 6.01 ,befana, Itaalias riigipyha, siis Gioia Taurost pool pàeva ronge ei vàljunud. Viis mind turtsudes Rosarnosse. Mu tahtmine oli nii suur. Ma lihtsalt pidin toast vàlja saama. Aitab systeemist "5 meetrit ja auto". Pean end liigutama. Pealegi ilm oli liiga ilus selleks, et  pàev otsa jàlle toas passida.
Jòudsime òigeaegselt kohale. Tundsin ròòmu. Lòpuks ometi. Rongi pilet ostetud làksin rongile. Tyhjus. Peale minu, muid reisijaid polnudki. VIP rongireis. Aknast vàlja vaadates nàeb ilusat vaadet merele. Meenus aeg, kui Vibo Marinas tòòtades Taurianovat kylastasin, sai tihti Vibo-Marina-Rosarno rongiga sòidetud.

Kuulus kirik La Madonna dell'Isola.
Kohale jòudes Tropeale, rongilt maha astudes, tundsin, et òhk on soojem, kui Taurianovas. Mònus. Làksin kesklinna poole. Tropea on vàike. Rongijaam on kesklinna kylje all kohe. 5 minuti tee kesklinna "piazzale". Tee on tyhi. Mòni yksik auto mòòdus. Mòni yksik jalakàijagi tuli vastu. Natukene edasi minnes nàgin turiste. Olin ònnelik, et leidub peale minu veel kedagi, kes oskab koha ilu hinnata ka "kylmal" perioodil.
Edasi kòndides kuulsin ka vene keelset vadinat. Huvitav. Suvel màrkasin, et siia on sattunud vene turistid. Vòi siis on kohalikud? Uurisin hiljem kodus. Circa 70 ukrainlast peaks seal elama.


Pane end, kuidas tahad, juuksed jààvad ikka igale poole ette.
Làksin terrassile, kus avaneb vaade merele. Puhas. Meri on kristallne. Vaade on juba suvel super. Nyyd rand ilma inimesteta ainulaadne. Ma naudin tuult. Merele vaadet. Rahu. Ainult merekohin. Mòtted kaovad. Stress vaikselt hajub. Ma tunnen end lihtsalt nii mònusalt. Meditatsiooni hetk. Peas polnudki mòtteid. Nii vòikski kogu aeg olla. Jalutan edasi. Jòudsin trepile, kust alla mere ààrde jòuab. Làksin alla. Jalutasin mere ààrde. Seisin seal. Otsisin koha, kus natukene aega olla. Leides mònusa tuulevaikse nurgakese, istusin. Vaatasin. Imetlesin seda ilu, mis nii mònelgi kogu aeg olemas. Lihtsalt kaunis. Pàike. Merekohin. Raamat Mario Puzo "Il Padrino". Soojus. Tàpselt see, mida mul yheks rahulikuks enesega olemise pàevaks oli vaja.
Koju làksin viimase rongiga. Kella 20.00. Pimedaks làks juba 17 ajal, kuid sellest polnud midagi. Linnake on valgustatud... Mulle meeldib talvel isegi rohkem, kuumus pole nii tappev, kui suvel. Suvisel ajal teed kaks-kolm sammu ja tunned, et nyyd on hetk istuda.