Lähen "Ameerikat" avastama!

Ma ei oska seda sõnadesse isegi mitte panna. Õnne tunne on lihtsalt nii suur. 

"Segaseks läinud!" ütles mu elukaaslane, kui olin talle rääkinud oma plaanist. 

"Aprill on käes ja sa nagu kalashnikovist tulistaks lollusi," lausub ta. 

Ahh, et mis on minu plaan? Minna Calabriasse! 

"No, tema läheb nüüd enda arvates sinna Ameerikat avastama," jutustab ta oma vanematele. 

Aga kutse sinna on suur, minu janu Calabria järele pole keegi suutnud kustutada! Itaalia majanduslik olukord pole teab mis tants ja pidu, pole tööd, pole raha, petmised, "mustalt" töötamised. Ja nüüd leidsin Itaalia majanduslikult kõige kehvema koha kuhu minna. Muidugi muud sada häda, mis sellega kaasnevad.
"Kõik põgenevad sealt põhja poole või üldse välja, et tööd leida. Ja sa hulluke lähed nüüd sinna?!?!"
"Hahahahhaa ... Pärast kahte kuud seal sa põgened minema," räägib mu elukaaslase sõber. 
Calabria, siin on nagu "katk", millest tuleb kiiresti vabaneda.
Kahjuks... Minu jaoks, aga paradiis! Mis sest, et seal mitte miski ei funktsioneeri.
"40 kilomeetri läbimiseks pead kasutama kahte rongi ja aega võtab see poolteist kuni kaks tundi," naerab mu elukaaslane.
Internetist võib unistada. Sellest kiirest, millega oleme harjunud. Jala käimine? Autoga aetakse sind alla, sest pole  kõnniteid. Keegi pole harjunud, et käidakse jala! Ikka autoga. Ka 5 minuti kaugusele poodi minnes, ikka auto. Auto on seal nagu piibel usklikule. Kogu aeg "kaasas". Selliseid asju räägitakse!
"Enne ei tea, kui pole proovinud," ütlen selle peale.

Calabriasse minnes üks kord, kaks korda. Ta teeb südamesse pesa, jääb sinna ja ära ei lähe...

Ma juba kujutan end ette käimas rannal jalutamas. Nautimas vaatepilti, puhast merd ja värsket õhku. Kuulamas "calabrisisid" rääkimas nende oma keelt, dialekti. Mu unistus on ka see ükskord nii selgeks saada, et räägin vabalt.

"Sa oled peast täiesti soojaks läinud.. Kujutad sa ette üht eestlast, kes räägib dialekti. Ebanormaalne!" Naerab mu elukaaslane, kui talle nagu väike tita lauseid pudistan, mida tean dialektis.

"Mida sa selle teadmisega küll lõpuks peale hakkad?" 

"Peale on hakata ühel hetkel palju. Eks ma vaatan, võtan seda, mida elu pakub!"

Calabria leidis oma koha mu südames pärast mu esimest reisi sinna. Mäletan seda nagu oleks olnud see eile, aasta oli siis 2010. 

"Vat siia tulen ma kord tööle ja elama," ütlesin merevett nautides Joonia mererannikul. 

Tol hetkel olid need lihtsalt sõnad, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Aga sõnadel on jõud, tuleb nii välja. Sest reedel ma sinna lähengi. Tööle! Unistused siiski täituvad! Tunne nagu hõljuksin pilvedes... Õnne tunne on lihtsalt nii suur. Saab näha, kas mu õnnetunne ka pärast 13 tunnist bussireisi ka kestab!

"Sei pazza! Hull oled!" 

"Ieu sugnu calabrisi smontata!" ütlen oma elukaaslasele ja nii ongi :).