mercoledì 5 dicembre 2012

Haiglatest

Pean tõdema, et olen olnud õnnega koos, sattudes haiglasse Calabrias, ei pruugi see sugugi mitte kõige paremini lõppeda. Hiljuti lugesin artiklit, kus jutustati ühest noorest naisest, kes põhimõtteliselt suri sanitaarteenuste puudulikkuse tõttu. 
Naine 39 aastane suri südameseiskamise tõttu. Olles väljas oma elukaaslase ja sõpradega, naine minestas. Helistati haiglasse. Nagu ikka tehakse. Normaalne ju. 
"Meil ei ole teile autot saata," vastati.
20 minuti pärast otsustati ise sõita kohale kõige lähemal asuvasse haiglasse, kus ei kasutatud defibrillaatorit, algul öeldes, et neil ei olegi seda. Pärast aga leiti, et on aga ei tööta. 
Kahjuks pole see esimene juhtum. 
Vibo Valentia haiglas olles kuulsin lugusid, kus arste on saamatuse pärast isegi maha tapetud. 
Calabria ülikoolis (Reggio Calabria ülikoolil on Itaalias halb maine) on ette tulnud juhtumeid, kus eksamitulemused kas on kinni makstud või saadud ähvarduste teel. Räägiti. Tundub uskumatu. Kas sellel tõepõhi ka all on, vat see on üks asjadest, mida ma enda peal küll uurima ei lähe. Pärast nood siis ka töötavad, kellel ei pruugi tedmisigi olla, kahjuks. Üldiselt kirurgiasse neid ei lasta. Nüüd mõtelgem, siis sanitaarteenuste tasemele Lõuna-Itaalias. Olen kuulnud, et need on madalad võrreldes Põhja- Itaaliaga aga, et lausa nii hull....
Nüüd siin tagasi ajas minnes mõtetega leian, et olin õnnega koos... Doktor oli õppinud Bolognas, tuntud ja mitmeid elusid päästnud! 

martedì 4 dicembre 2012

Itaalia, töö ja noored.

Tänase päeva probleemid Itaalias kriisiga on aina süvenenud. Paljud noored võtavad kätte pakivad kohvrid ja lähevad õnne otsima mujale, kodumaa neile võimalust ei anna. See on normaalne nähtus? Ausalt? 
Esimene suurim väljarännak oli Itaalias pärast riigi ühendamist. Millest suurim 20nendatel ning pärast II maailmasõda. Enamik välja rännanuid olid lõuna-itaallased. Nüüd siis rändavad kõik.  Kellel võimalik, see ka läheb. Vastu oma tahtmist siiski. Peab minema, sest siin tööd ei ole... Või ei maksta. Makstakse vähe. Siin harjutatakse ellujäämist.
Kuna riik sipleb kriisis, siis riik otsustas, et nüüd on õige aeg makse tõsta. Kus vähegi saab tõstame. Vaesed maksavad. Samas endi mugavused peavad jääma. Paljud väikefirmad leidsid endid olevat raskustes ning olid/on kas sunnitud sulgema või koondama paljusid inimesi. Suureneb kuritegevus. Inimeste rahulolematus. Olgu on ka neid, kes kodus istuvad ja midagi ei tee. Ausalt! Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Mõned on lihtsalt lootuse kaotanud. Mõeldes, et ehk ei olegi midagi. Elatakse ema-isa juures, vanaema annab raha. Magatakse poole päevani ja käiakse sõpradega baarides kohvitamas, keegi ikka välja teeb. 
Kõike seda sain näha Calabrias korduvalt. Kuigi ma usun, et ühel päeval Calabria õitseb,  nii nagu ta seda on väärt. 
"Miks sa Itaaliast minema lähed?" küsisin korduvalt oma elukaaslaselt. 
"Siin ei ole noortele mingit lootust." vastab ta alati. 
Palgad on madalad või petetakse üldse. 600€ kuus teenis üks tema sõbrannadest. Mida selle rahaga siin peale hakata? Ausalt midagi. Üürid on kõrged. Toiduhinnad pole ka teab kui madalad. Ülikooliharidusega tüdruk otsustas, et läheb baaridaamiks, teenib paremini. Ja nii ka on. Nüüd teenib circa 1200€ ringis. Õnnega koos. Töö sai läbi tutvuste. 
Bratislavas (Slovakkia pealinn) kohtasin kahe itaallasega Umbriast. Üldse on neid seal päris palju. 
"Miks otsustasite lahkuda?" küsisin.
"Töötasin Itaalia firmale circa aasta. Algul oli tore. Maksis. Vähe, aga maksis. Viimased neli kuud aga mitte. Vabandused. No kaua sa ikka tasuta töötad. Enam ma tööd ei leidnud. Sõber soovitas tulla siia, otsiti töölisi, kes räägivad inglise keelt. Tulin kõhklemata. Ja nüüd tuli siia ka mu tüdruksõber. Vähemalt kaheks aastaks jääme siia, eks edasi saa näha, kas lähme tagasi Itaaliasse või mitte," vastas noormees.
Töö olevat rahulikum. Lähed tööle. Lõunad. Kõik on kenasti organiseeritud.
"Üldse firma tahab Itaalias uksed kinni panna," torkab vahele Giuseppe, kes on varem elas Londonis, proovis töötada Itaalias ning nüüd on otsaga jõudnud Bratislavasse. 
"Milleks siis?" küsisin. 
"Itaallastega on võimatu töötada! Nad ei saa asjadest aru ning on suur kulu firmale," vastab ta.
"Mis sa teed nalja???" küsisin üllatunult.
"Ei tee ma midagi. Näide sulle. Oli vaja lahendada probleem Itaalia poole peal," ta ei selgitanud täpselt milles see seisnes, "rääkisin itaalia keeles, mitte inglise keeles, ta ei saanud absoluutselt minust aru. Ja see ei olnud esimene kord, kus mul itaallane on mu välja vihastanud. Kõige toredam selle juures on veel see, et kui neile selgitad, kus viga tekkis neil, korrutavad nad sulle, et näe ma ju teadsin. Kuigi ei olnud aru saanud millestki. Üldse. 2004ndast aastast firma enam Itaalias töölisi ei palka," vastas ta.
"Millest selline vahe? Siin olete ka itaallased, töötate ju hästi, muidu teid ei oleks ju palgatud?" küsin.
Naerab.
"Itaalias on häda selles, et söbrad-sugulased võetakse suure hurraga tööle, ilma igasuguse kontrollita. Lihtsalt, et kohta täita," vastas ta.
Pani mõtlema. Kui siia tulin siis räägiti, et töötab läbi tutvusringkonna kõik. Aga kas nad siis ei tee töövestlust? Ei uurita nende tausta? 
"Tausta ei uurita. Eriti bosside sõbrad. Olid head ajad. Nüüd on need läbi. Majandus kõigub just tänu sellistele idiootsetele otsustele," räägib ta.
Sellega seoses meenus mulle juhtum. Reggio nell'Emilias avas sellel aastal filiaali saksa firma, Kramp. Töötasin nendega koos messil. Rääkisin. Kuulasin. 
"Kuidas sa siia tööle said?" küsisin ühelt itaallaselt.
"Soovitas mu sõber, me üldse siin omavahel tunneme kümneid aastaid," vastas too.
Mõtlesin algul, et tore, kui sellised sõbrad, kes aitavad oma vahel. Ühesõnaga enamus neist, ei räägi inglise keelt, mis pidavat olema firma sisekeeleks, aga ometi töötavad. Tublid! Ma arvan... Eks saab näha, kuidas sellel firmal siin läheb. 
Pärast oma reisi Bratislavasse, Viini ja Prahasse olen ma kriitilisemalt meelestatud selles, mis siin toimub. Elukaaslane muidugi rõõmus, tema arvates mu silmad avanesid. Kas ikka? Või lihtsalt kõigun äärmusest äärmusesse? 
Restoranidesse ma tööle ei kipu, võib juhtuda, et nad "unustavad" sulle maksmata. Või kui küsid lepingut, "tempo pieno", täiskoht, saadetakse sind kohe ära. Ei mina taha petta! 
Dramatiseerin? Ei. Iga üks otsib siin moodust ellu jääda. Rasked ajad. Aga see ei tähenda, et ma oma väärtuse nii madalaks peaksin enam laskma. Kui täistööajaga töö, soovin ka, et lepingus oleks nii kirjas. Kahjuks siin need asjad nii ei käi. Palju õnne! Pead mind pirtsakaks? Ma ei ole seda! Töötan palju. Aga ootan, et ka mu tehtud tööd austatakse, tähendab korralik leping ja töötasu. 
Töötan messidel. Mulle meeldib. Erinevad suulised tõlked. Toote tutvustused. Aga siin on jälle omad mured, pole nii kerge. Pole kerge leida tööd. Ja konkurents on tugev. Tüdrukud, kel vähegi välimust tahavad messidele tööle. Kergelt teenitud raha nende jaoks. Aga nii see ei ole, töö on ikka raske, kui ikka töötad, mitte ei tudu. 
Turismivaldkonda tööle siia? Noh! Võib ju tulla. Ega seegi enam teab, kui lihtne pole. Lõunas on ilus ,kuid mentaliteet on, et välismaalased nood ullikesed, paneme tööle ja ei maksa. Teevad seda ka omadega. Räägivad su nii ära, et sa arvad, et see on ka õige. Rääkida nad oskavad hästi. Seepärast sealt kõige suurem väljaränne ka. Valitsusel on lõunast üldse suhteliselt ükskõik. Seal niikuinii, miski ei tööta. Milleks peakski vaevama oma pead. Põhjas on tore. Kes sinna lõunasse nii väga kipub. Üldse on üks türklaste ja aafriklaste pärusmaa! 
Oma reiside ajal siia, ei saanud ma sellest vahest aru. Ilus on seal. Inimesed ka. Aga nii, kui sinna lähed tööle ... Ohkama ajab.
"Me sööme siin üksteist, sest tööd pole, ja mis sa arvad siia tegema tulevat? Sa ei jää siin ellu!" vastas mulle üks calabresi selle peale, kui teavitasin, et ma sinna tahan minna. 
Ohkan. Mis seal ikka. Reaalsus on selline nagu ta on, ma ei saa seda muuta, üksinda. Ühel päeval ehk asi muutub. Ma loodan...
Hetkel harjutatakse, nagu mu üks sõber tavatseb öelda, ellujäämist. Kuigi Berlusconi ütles siin circa aasta tagasi, et kriisi ei ole, sest restoranid on ju täis. Pole kurta midagi. Ometi on siin töötuse protsent suur. Inimesed kaotavad töö. Rändavad välja. Ega ole tõesti. Turistidele siiski jätkatakse naeratamist ja räägitakse edasi muinasjuttu Itaalia ilust ja põnevusest, luuakse illusioone. Seda oskust nad ei ole veel kaotanud. 
"Mängu ilu sõltub protsessis. Mängides "Itaalia mängu", tuleb meeles pidada: Üks pool naeratab kõigile ning teavitab kõiki, kui täiuslik on kõik, samal ajal teine pool ütleb sulle, kui suures jamas me kõik oleme, aga vaatamate kõigele me jätkame naeratamist. Mõlemil juhul elu läheb edasi. Lihtsalt aktsepteeri seda."