lunedì 2 aprile 2012

Ma armastan Itaaliat!

Jah! Jõudsin lõplikult sellele järeldusele nüüd, olles pikemat aega Eestis. Olles mõtisklenud kogemuse ja õppetundide üle, mida Itaalia on mulle pakkunud. Jah, Itaalia on minule olnud üks suuremaid õppetunde üldse mu elus! Leidsin, et olen end siin täitsa ära kodustatud. Ma ise olen end siin nii mugavalt sisse seadnud. Olen hakanud hindama seda erakordset võimalust! 
Mis on siin nii erakordset, mida kuskil mujal ei ole? Inimesed! 
Mina, kes ma olen erakordselt kriitiline enda kui ka teiste suhtes, pean tunnistama, et siinsed inimesed on lihtsalt erakordsed. Olgu, tunnistan, leidub ka neid, kellele on soov mòòda pead anda ja aru saada, kas seal on mòistust vòi ei ole. 
Aga on lihtsalt niivòrd palju erakordseid ja vàga hindamatuid inimesi, keda olen òppinud tundma siin olles, ilma Itaaliata neid ju ei olekski mu elus. 
Itaalia on kui suur näitelava, igal ühel on oma roll etendada. Kellele on antud suurem roll, see ka esineb rohkem. Vapustav lihtsalt, milliseid karaktereid siin võib leida. Filosoofist kirjanikule oleks siin lausa rohkemgi kui paradiis. Vaadelda, analüüsida, kirjeldada, näha, tunda on siin enamgi, kui palju.
Vaata, Itaalia on kaardil üks suur riik, ühtse keelega ka, kuid siin elades, saab alles aru, kui erinevad tegelikult on üksteisest regioonid ja elanikud. Kuidas inimesed hindavad üksteist selle järgi, kust keegi on pärit. Näiteks calabresid on tuntud, kui "kõvade peadega" ja järele andmatutena, napoletanod oma petmistega ja keelega. Sicilianod oma külalislahkuse ja magusaga. Milanesed kiire elu tempoga ja töötamisega.
Itaalias leiab endale koha, kui ei sobi Milano elutempo, võid leida end ekslemas Bologna kaarikute all.
Mul on hea meel, et leidsin enda jaoks Itaalia, oma kodu!



Nessun commento:

Posta un commento