martedì 10 aprile 2012

* * *

Eestis on hetkel ylipopulaarseks muutunud artiklid stiilis "làksin vàlismaale, nyyd suplen rahas". Lugeda saab neid, kes ytlevad, et pigem virelevad Hispaanias, kui Eestis, nendest, kes on làinud ja raske tòòga endale jalad alla saanud. Kas see on appikarje vòi mònitamaks neid, kes on sinna maha jàànud? Kommentaariumist vòib lugeda nii mònitusi, kui neid kes tòepoolest samuti mòtlevad teha. 
Kui palju meid Eestisse yldse jàànud? Tekib tunne, et nagu polekski. Kes làheb, kes on juba làinud, kes unistab...
Mis meil eestlastel viga siis on, et me tahame sealt minema? 
Kes tahavad saavad hakkama. Mòne jaoks on minek vajalik, et teada saada enda tegelikke vòimeid. Vòimalik, et see riik ja yhiskond ei paku enam vòimalusi edasi arenemiseks. Raskem on mònikord olla kodumaal kui vòòrsil. Pealegi silmapiiri peab avardama, leidmaks endale see òige paik.
Olen ise Itaalias,sain vòimaluse siia tulla, miks mitte kasutada? Pole teab kui kerge siin tòòd leida ja seda hoida! Tullakse siia erinevatel pòhjustel, lahkutakse ka siit, sest ei ole kerge. Kus oleks, terve Euroopa on ju kriisis. 
Ka siinsete noorte suust vòib kuulda, et nad tahavad lahkuda, tàpselt samadel pòhjustel, mis toovad Eestist lahkunud vàlja. Riik ei toeta, ei hooli... Itaalia on ju veel suuremgi. Aga on neid, kes on otsustanud ka vòidelda, lootes ehk yks pàev olukord paraneb. Ka Eestis, onju? Meil kòigil on lootust.
Hàdaldamine ja teiste valikute kritiseerimine kahjuks midagi paremaks ei muuda. Kokku hoidmine, aga vòib muuta paljugi. 
Olen varemgi maininud minu jaoks oli Itaaliasse tulek yks parimaid otsuseid. Olen òppinud siin nàiteks naeratama rohkem, tundub lollus eksju? Aga vaadakem enda ymber, kui paljud naeratavad? Kui paljud suudavad leida positiivsust ka rasketes olukordades? Sàilitama postiivsust ka siis, kui olukord tundub tàiesti lootusetu. Tutvusin siin inimestega, kes ei kritiseeri, pigem teevad komplimente. Avastasin, et KRIITIKA pole edasiviiv jòud nagu vàideti, vaid positiivsed emotsioonid. Tutvusin toredate inimestega. Minu jaoks, sulgenud ukse, avanes mitu uut akent...
Itaalias leidsin endale kodu ja armastuse. Aga ei vàida, et yhel pàeval ma tagasi pòòrdu... Kunagi ei tea, mida elu toob!=)




Jala San Lucasse

Via Saragozza. San Lucale mineku algus.
San Luca kirik on yks omanàolisemaid kirikuid Bolognas, ja neid on siin tohutult palju, igayks on vaatamisvààrt! San Luca kirik on ehitatud Guardia kynka otsa. Sinna viiv tee on kaaristute all, mida on kokku 666, ehitatud 17nda sajandi lòpul 18nda sajandi algul, varem isegi, kui kirik, mida me tànapàeval kylastada saame (1723).
Esimest korda Bolognat kylastades, ma lihtsalt eksisin sinna. Kuna minu jaoks oli kesklinn koht, kus kòik oli kenasti kaaristutega kaetud, siis ei tulnud mòttessegi, et teekond, mis saab alguse Porta Saragozza juurest ja viib yles San Luca kiriku juurde, vòiks olla vàljaspool kesklinna. Kaart oli kyll olemas, aga mul on komme iseendale GPS'i màngida. Nii ongi ju huvitavam. Pàrast saab lugeda, kus kohas kàidud. Teekond yles polnud just vàga kerge. Tòus. Trepid. Vòtab ikka vòhma vàlja kyll.
San Luca kirik
Nyyd, kui olen siin juba aasta elanud, mòtlesin sinna uuesti yles minna. Jala. Algus punktiks on minul Porta San Mamolo, edasi Porta Saragozza ja siis otse San Lucale. Hea sportlik retk. Kaks tundi vòttis edasi tagasi kàimine. Minuga yhines ka G. 
"Sul muusika on kaasas?" kysis ta.
Noogutasin vastuseks ning vòtsin oma mp3 vàlja. Panime muusika màngima, vàhemalt annab energiat. Tema kàib seal yleval iga pyhapàev, olles juba harjunud tòusude ja treppidega. Oma moodi vastupidavus treening. Tal on energiat rohkem, kui mònel patareil. Sammusime hoogsalt. Yritasin temaga yhes rytmis pysida, aga enne viimaseid trepiastmeid vòttis vòhma tàitsa vàlja, tema làks aga krapsakal sammul yles ja natukese aja pàrast tuli alla tagasi.
Viimased trepiastmed
"Nohhh! Làhme ikka yles ka!" naeris ta. 
"Kohe-kohe..." vastasin. Vanainimesed panid ka jòudsamalt edasi, kui mina. 
Oma viimseid energia raasukesi kokku kogudes, làksime treppidest yles.
Yleval avaneb vaatepilt Bolognale. Ilus. Hingematvalt ilus. Kirik oma uhkuses. Mul oli hea meel, et sinna yles jòudsin lòpuks. Istusime ja rààkisime. Puhkasime jalgu.
Vaatasin, kuidas inimesed yles jòudes, esimese asjana suitsu ette panid. Kuidas nad kyll "jaksavad" suitsetada, paneb mind imestama?
Aga nàe pole neil vòhm miskit nii vàljas, kui oli mul. 
Vaade Bolognale
Tagasi minek oli lihtsam. Jalad olid all veidikene vàsinud, aga asi oli seda vààrt! 
Tagasi minnes màrkasin, et Porta Saragozza sees on ka muuseum San Luca kiriku ajaloost. Sissepààs on tasuta. Minu mòòdumis hetkel oli muuseum kahjuks kinni. Tegelikult munadepyhade ajal oli Bologna yldse kui vàljasurnud, restoranid enamus kinni, ka poed. Mòni turist eksles ringi ja kohalikud. San Lucal neid leidus kyll. 

Porta Saragozza

lunedì 2 aprile 2012

Ma armastan Itaaliat!

Jah! Jõudsin lõplikult sellele järeldusele nüüd, olles pikemat aega Eestis. Olles mõtisklenud kogemuse ja õppetundide üle, mida Itaalia on mulle pakkunud. Jah, Itaalia on minule olnud üks suuremaid õppetunde üldse mu elus! Leidsin, et olen end siin täitsa ära kodustatud. Ma ise olen end siin nii mugavalt sisse seadnud. Olen hakanud hindama seda erakordset võimalust! 
Mis on siin nii erakordset, mida kuskil mujal ei ole? Inimesed! 
Mina, kes ma olen erakordselt kriitiline enda kui ka teiste suhtes, pean tunnistama, et siinsed inimesed on lihtsalt erakordsed. Olgu, tunnistan, leidub ka neid, kellele on soov mòòda pead anda ja aru saada, kas seal on mòistust vòi ei ole. 
Aga on lihtsalt niivòrd palju erakordseid ja vàga hindamatuid inimesi, keda olen òppinud tundma siin olles, ilma Itaaliata neid ju ei olekski mu elus. 
Itaalia on kui suur näitelava, igal ühel on oma roll etendada. Kellele on antud suurem roll, see ka esineb rohkem. Vapustav lihtsalt, milliseid karaktereid siin võib leida. Filosoofist kirjanikule oleks siin lausa rohkemgi kui paradiis. Vaadelda, analüüsida, kirjeldada, näha, tunda on siin enamgi, kui palju.
Vaata, Itaalia on kaardil üks suur riik, ühtse keelega ka, kuid siin elades, saab alles aru, kui erinevad tegelikult on üksteisest regioonid ja elanikud. Kuidas inimesed hindavad üksteist selle järgi, kust keegi on pärit. Näiteks calabresid on tuntud, kui "kõvade peadega" ja järele andmatutena, napoletanod oma petmistega ja keelega. Sicilianod oma külalislahkuse ja magusaga. Milanesed kiire elu tempoga ja töötamisega.
Itaalias leiab endale koha, kui ei sobi Milano elutempo, võid leida end ekslemas Bologna kaarikute all.
Mul on hea meel, et leidsin enda jaoks Itaalia, oma kodu!



Eestlased kogunevad

Meil siin Bolognas oli màrtsis yks igati vahva yritus nimega "Viva La Grassa". Nimelt itaalia-eestlased kogenesid Bologna kesklinnas. 
Super tore eesti-itaalia seltskond.
Yhel òhtul rààkides O-ga facebookis, et tahaks kokku kutsuda eestlasi, kes siin Bolognas elavad, edasi arutades tekkis, aga küsimus, aga miks mitte kokku kutsuda itaalia-eestlasi tervest Itaaliast? 
Ja nii ta làkski. Panime yles kuulutuse meil olevasse foorumisse ja muidugi ka sotsiaalvòrgustikku. Jài vaid yle oodata osavòtlikke ja peale hakkajaid inimesi, kes kohale tuleksid. Korraldusliku poole pealt otsustasime, et O. vastutab linna eksursiooni eest ja mina meie kõhutäite eest. 
Bologna on hea koht, kus koguneda. Igast Itaalia otsas pääseb kergesti ligi. Lastele on parke, kus mängida. Linn on mugav ning mitte röögatult suur, kuid siiski täis ajalugu. Iga nurga peal on midagi, mis üllatab. Söögi poole pealt pole sõnu vajagi. Maailma kuulus spaghetti alla bolognese, lasagne, tortellinid ja toretellonid on ju just siit pärit. 
Kohtumise punktiks valisime keskpäeva, keskväljaku kõrval asuvas natukene pisema "piazza nettuno", oli võimalus ka kohtuda otse restoranis, milleks olin valinud "Don Chisciotte" via L.Berti tänaval, vähekene "müüridest" ehk kesklinnast väljas. Milleks see valik? Tean kokka, ehtne "bolognese", saamaks veelgi efektsemat Bologna kogemust oli see restoran lihtsalt, kui rusikas silma auku. 
Meie menüü oli lihtne, samas aga väga maitsev. Antipastoks oli meil erinevaid viilutatud "vorsti" tüüpe või grillitud juurviljad, samuti bologneselikud "saiad" tigelle ja crescentini fritte. Esimene käik Polenta (maisijahust tehtav puder) kolme erinevat tüüpi kastmega. Nagu Itaalias kombeks joogiks vein ja vesi. Pärast suurt söömat, aga mõnus espresso, kel soovi. 
O. hoolitses meie "külaliste" ajaloolise harimise eest Bolognas. Tehes huvitava ringi ning näidates neile meie, küll väikest, kuid siiski ilusat ja uhket kesklinna. 
Laupäeval kogunesime otse restoranis ning lõunatasime seal. Kokku oli meid ligi viisteistkümmend. Üllatasid meid oma saabumisega torinokad, kes meiega koos lõunatasid. Pärast mida läksime, aga Margherita parki, et lapsed saaksid joosta ja täiskasvanud vaikselt oma vahel tutvust teha.
Õhtul tegime Bologna tiiru. Peamised kohad said näidatud ehk "maitse" Bolognast saadi. Via Zamboni ja Piazza Maggiore. 
Õhtul läksime vastu ka suurimat kiitust väärivale R-le, kes otsustas viimasel minutil rongi võtta ja kohale tulla Roomast!
Pühapäevaks kogenes meid juba rohkem, neljakümne ringis. Kohal olid torinokad, veronesed, Lodist pere, Maceratast, abbruzzesi ning samuti Roomast ühines meiega ka konsuli perekond, mis oli eriliseks tunnustuseks. Samuti meie, bolognesi! Kohal ja esindatud mõlemil päevil! 
Kallid kaasmaalased, kes te otsustasite kohale tulla, tänan teid super vahva päevade eest, veetsime koos ühe äärmiselt toreda nädalavahetuse! 







Alternatiivsed tööotsad.

Peale "normaalsete" tööde on Itaalias võimalik leiba teenida hostessina fieradel ja promooterina. Mida selleks vaja? Kuidas seda tööd leida? 
Eriti nõudmisi nagu polegi. Pead olema ilusa välimusega, suurus peab olema kuskil 36-38 kanti, mõnikord on ka aktsepteeritav suurus 40. Pikkus, mida rohkem seda uhkem. Millegi pärast otsitakse siin pikki ja sihvakaid ja neilegi veel pannakse kontsad alla a la 12-15 cm, et nad oleksid veel pikemad. Promooterina tööd leides pead rääkima hästi itaalia keelt, kuna töö sisaldab endas, mingi toote tutvustamist, ka lihtsalt flaierite jagamist. Aga niiöelda interviuu tehakse ikkagi itaalia keeles. Mõnikord küsitakse ka võõrkeelte oskust.
Fieradele otsitakse üldjuhul pikki alates 175 cm, mõnikord ka alates 170 cm-st. Nõutakse võõrkeelte oskust. Itaalia keelt peab rääkima, see on põhiline. Nõutakse proffessionaalseid fotosid, saata tuleb neid a la 3-5 ringis, oleneb, kuidas nõuab agentuur. 
Promoteritele ja hostessidele on mitmeid agentuure, mille läbi saab kandideerida. Olemas on ka grupid facebookis. Enne CV saatmist aga kontrollida ka agentuuri usaldusväärsust. Itaalia on jah paradiis, aga siin on ka palju pettureid. 
Erinevad agentuuridel on erinevad maksmis ajad ja viisid. Enne tööotsa vastuvõtmist alati selgust saada. Endal ka rahulikum.
Kuidas leida? Google otsing ;) 

Uut moodi töökogemus.

Mõned tööotsad on kohe sellised, mida nii kergelt Eestis ei leia. Või leiab? Ja mina olen lihtsalt kogu oma aja maha tudunud? Õigemine töötanud.
Meie meeskond Expo'l.
Sõbranna, eestlannast naaber Bolognas, kelle juhuse tahtel aasta aega tagasi leidsin läbi facebooki gruppi, tutvustas mulle tööd hostessina ja promooterina. Algul, kui kuulsin selle töö võimalustest siin, tuli mul stereotüübina ette millegi pärast blondiin, lyhikest seelikut kandev, suurte rindadega ja lõdva püksikummiga naine. Töö, kus midagi tegema ei pea. Kõigutad ainult oma sukaga kaetud peeneid kintsukesi ja istud mugavalt, vaadates mööduvat rahvast. Muidugi paljud ka võimendasid seda illusiooni.
"Mis töö see selline, pole see kellegi töö!! Makstakse ainult ilus olemise eest!"
Nüüd, olles ka selle töö ära testinud, pean nentima, et pole absoluutselt selline nagu ma seda endale ette kujutanud olin. Täiesti vastupidi.
Sain töö otsa fierale (messile) Milanos, neljaks päevaks. Mõtlesin, et mis seal nii ikka, teeme ära. Lihtne ju!
Riietuseks olid lyhikesed pyksid, valge triiksärk firma logoga ja kingad, oi! need kingad. 12 cm kontsaga.
Minu pikkuseks on niigi 178 cm! Olgu kui nõutakse, eks siis tuleb panna. Tekkis tunne, et olen nagu Eiffeli torn. Kõige pikem kõigist!! Mida pidime siis tegema? Tutvustama firmat, "püüdma" kliente meie standi, neile näksimist ja juua pakkuma. Kui soovisid jätta enda andmeid firmale, pidime ka need registreerima.
Esimene päev möödus täitsa hästi. Teisel päeval olid jalad valusad. Kolmandal päeval otsisime köik moodust kuidas saaks aga istuma. Neljas päev läks kiirelt, jalad aga andsid hullult tunda. Olime meie paviljonis vast 3 ainukest tüdrukut, kes kõik need neli päeva rõõmsalt kontsadel ringi tudisesid.
Ei saa enam ütelda, et fieral tüdrukud ei tee tööd! Töötavad küll! Sain õppetunni väga-väga ilusa seekord, enne kui hindad ja suu lahti teen, pean ikka ise kogema! Läheb aega veel, aga eks ükskord saan ka selle selgeks, Itaalia õpetab!
Peale selle, et sain juurde uue kogemuse, töötasin koos ka hästi positiivse meeskonnaga! Töö oli raske, jalad lõid tuld, aga ikkagi suutsime üksteist "mitte ära süüa" vaid naeratada ja positiivseid emotsioone edastada!