giovedì 10 maggio 2012

* * *

Rooma on super ilus, ajalugu. Milaanos on paljuu tòòd ja on muidu lahe linn. Kuulan. Mòtlen, kas Itaalia ongi ainult Rooma ja Milaano? Milaanosse làhme kòik nyyd tòòle ja Roomasse puhkama? Absoluutselt ei! Mina jààn oma seisukoha juurde, Calabria on super! Kaotasin siia oma sydame ja nyyd siis pea kah. 
Leidsin tòò siia. Tulin. Meeldib ka siiani. Kuigi olgu, pean tunnistama, et ainukeseks hàirijateks on minu naabrid, kes hommikul kell 8 otsustavad yksteisega suhelda, yks all teine ylal korrusel. Mòni lausa laulab omamata hààlt, ja seda kell seitse hommikul. Kòik kostab làbi. 
Tòò on tore. Linn on ka armas. Inimesed on " ma tahan kòike teada". Uurivad kogu aeg. 
"Pead òppima keerutama ja nalja viskama. Kòike pole vaja kòigil teada," ytles baari omanik. 
Iga yks peab oskama enda elu elada, pole vaja surkida teiste omades. Aga siin meeldib kòigile teada saada.
Mis on kòige huvitavam, rààgitakse, et siin pidavat veel yks eestlanna pesitsema. AGA selle vahega, et eelmainitu vòib kohtumise hetkel osutuda leedukaks vòi làtlannaks. Nende jaoks ju see sama kòik. Noh, Eesti on ju ka Venemaa. Osad yldse ei tea, kus kohas see asub. 
"Di dove sei? Kust sa pàrit oled?" 
Iga pàev sama kysimus. Vastavad ka ise kohe.
"Polacca? Poolakas? Russa? Venelanna?"
"Ei ole, eestlane olen."
"Aaaa.. olen kàinud. Riia on ilus," kostub selle peale. 
"Ei-ei. Tallinn on pealinn," vastan. 
Ei tore on. Calabresid omas mahlas. Teeviidad, mis nàitavad suunda, tavaliselt peaks seal olema ka tee. Siin ei ole. Siin on lihtsalt yks kanali moodustis. Mine kuhu tahad, aga autoga sa sinna ei sòida. Vibo Marinas on ka see koht olemas, rongijaama ligidal. Ootepaviljonis, kust yldjuhul saab rongipileteid, on lihtsalt silt "mine otsi tabaccheria". 
Rong. Pole yldse selline pikk "regionale", yhe vaguniga rong. Kas seda saab rongiks nimetada? Mina kutsun seda "littorinaks", vàhemalt sellele on see moodustis sarnane. 
Tàna reisisin sellega. Normaalset "regionalet" linnast làbi ei sòida. Ainult juunist septembri alguseni vòib seal nàha mòòdumas seda "normaalset" rongi. Milanosse ja Roomasse. 
Vibo Marina on mugav. Siin kàiakse ka jala, ebanormaalne nàhtus Calabrias. Yldjuhul on ikka autoga sinna ja autoga tànna. Jalgrattaga sòidetakse ka. 
"Mis sa teed nalja?" kysib mu elukaaslane.
"Ei tee. Mugav. Ilus. Alla ka nàe ei aeta."
Ilus. Ma ei oska miskit muud ytelda. Sònul seletamatult ilus. Huvitav. Kui saaks jààkski siia. Oleks see "peast soe", kes tahab ka dialektis rààkida, promoda Calabriat.


 


 
 

mercoledì 2 maggio 2012

Lähen "Ameerikat" avastama!

Ma ei oska seda sõnadesse isegi mitte panna. Õnne tunne on lihtsalt nii suur. 
"Segaseks läinud!" ütles mu elukaaslane, kui olin talle rääkinud oma plaanist. 
"Aprill on käes ja sa nagu kalashnikovist tulistaks lollusi," lausub ta. 
Ahh, et mis on minu plaan? Minna Calabriasse! 
"No, tema läheb nüüd enda arvates sinna Ameerikat avastama," jutustab ta oma vanematele. 
Aga kutse sinna on suur, minu janu Calabria järele pole keegi suutnud kustutada! Itaalia majanduslik olukord pole teab mis tants ja pidu, pole tööd, pole raha, petmised, "mustalt" töötamised. Ja nüüd leidsin Itaalia majanduslikult kõige kehvema koha kuhu minna. Muidugi muud sada häda, mis sellega kaasnevad.
"Kõik põgenevad sealt põhja poole või üldse välja, et tööd leida. Ja sa hulluke lähed nüüd sinna?!?!"
"Hahahahhaa ... Pärast kahte kuud seal sa põgened minema," räägib mu elukaaslase sõber. 
Calabria, siin on nagu "katk", millest tuleb kiiresti vabaneda.
Kahjuks... Minu jaoks, aga paradiis! Mis sest, et seal mitte miski ei funktsioneeri.
"40 kilomeetri läbimiseks pead kasutama kahte rongi ja aega võtab see poolteist kuni kaks tundi," naerab mu elukaaslane.
Internetist võib unistada. Sellest kiirest, millega oleme harjunud. Jala käimine? Autoga aetakse sind alla, sest pole  kõnniteid. Keegi pole harjunud, et käidakse jala! Ikka autoga. Ka 5 minuti kaugusele poodi minnes, ikka auto. Auto on seal nagu piibel usklikule. Kogu aeg "kaasas". Selliseid asju räägitakse!
"Enne ei tea, kui pole proovinud," ütlen selle peale.
Calabriasse minnes üks kord, kaks korda. Ta teeb südamesse pesa, jääb sinna ja ära ei lähe...
Ma juba kujutan end ette käimas rannal jalutamas. Nautimas vaatepilti, puhast merd ja värsket õhku. Kuulamas "calabrisisid" rääkimas nende oma keelt, dialekti. Mu unistus on ka see ükskord nii selgeks saada, et räägin vabalt.
"Sa oled peast täiesti soojaks läinud.. Kujutad sa ette üht eestlast, kes räägib dialekti. Ebanormaalne!" Naerab mu elukaaslane, kui talle nagu väike tita lauseid pudistan, mida tean dialektis.
"Mida sa selle teadmisega küll lõpuks peale hakkad?" 
"Peale on hakata ühel hetkel palju. Eks ma vaatan, võtan seda, mida elu pakub!"
Calabria leidis oma koha mu südames pärast mu esimest reisi sinna. Mäletan seda nagu oleks olnud see eile, aasta oli siis 2010. 
"Vat siia tulen ma kord tööle ja elama," ütlesin merevett nautides Joonia mererannikul. 
Tol hetkel olid need lihtsalt sõnad, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Aga sõnadel on jõud, tuleb nii välja. Sest reedel ma sinna lähengi. Tööle! Unistused siiski täituvad! Tunne nagu hõljuksin pilvedes... Õnne tunne on lihtsalt nii suur. Saab näha, kas mu õnnetunne ka pärast 13 tunnist bussireisi ka kestab!
"Sei pazza! Hull oled!" 
"Ieu sugnu calabrisi smontata!" ütlen oma elukaaslasele ja nii ongi :).