martedì 17 gennaio 2012

Õppetund.

Lõuna ja Põhja- Itaalial on ikka päris suur ühiskonna vahe. Lõunas  on, midagi, mille põhjakad on ammu kaotanud ja maa alla matnud.
Calabria, mu lemmik regioon. Inimesed elavad seal, mõndade arvates, justkui üle-eelmises sajandis. Mentaliteediga. Aga mulle meeldib. Tunnen end seal turvaliselt. Kui ise mingi lollusega hakkama ei saa, ei puutu ka sind keegi. Oled see kellena end näitad. 
Hiljuti abiellus "calabrese" idablokist pärit tütarlapsega. Suht nooruke olevat. Stereotüüp läks kohe mängu. Idablokist tulevad prostituudid. Enamus on vaesed. Raha nimel teevad kõike. 
Läinud tüdruk postasse maksma arveid. Abikaasa, kus parasjagu oli, seda ma ei tea. Naisele olevat üks postas oma järjekorda ootav mees, "calabrese", teinud talle ettepaneku:
"Ma tean ühte meest ... Maksaks hästi sulle... Tahad?"
Naine polevat vastanud. Läinud oma mehe juurde ja tollele jutustanud, mis juhtus. 
Calabrias pean mainima, on naiste austus kõrge. Kuid naine peab ka end austama. 
Mida tegi mees? Istus kodus rahulikult, avas õllepudeli ja hakkas jalgpalli vaatama??
Absoluutselt mitte! Võttis kätte, läks koheselt postasse ja andis siivutu ettepaneku teinud mehele ühe korraliku keretäie. Kohe nii korraliku, et "vaesekene" ei tõusnudki.
Äärmuslik? Ehk veidikene. Aga samas. Siin üksinda naine end elajate eest kaitsta ei jaksa. 
Öeldes konkreetselt "ei" tülgastavatele ettepanekutele, korduvalt, ei pruugi aidata. Korralik keretäis ühele ning teised enam ei puutu. Saavad aru, naine ei ole "selline". Eriti, kui tuled idabloki riikidest. Blond. Tüüpiline lihtsameelne. 
Põhja-Itaalias on välismaalaste mitte austamine "normaalne" nähtus. Eriti naiste. Oled keskmisest ilusam. Blond. Ja siin tituleeritakse naine sekundi pealt kerglaste elu kommetega olevaks... 


Lähme reisima!

Ühel õhtul tuli sõbrannaga, ka eestlanna, kes mul peaaegu, et naabrinaiseks siin Bolognas, tuli pähe mõte minna kuskile...Bolognast välja. Kuhu minna? Kuhu minna? 
Pole sõnu Marotta kohta.
"Lähme ikka kuskile kaugemale, nohhh...!" ütles ta.
"Kas sa Marche regioonis oled käinud?" küsisin, teades ta vastust peaaegu ette, et mingisse linna on ta ka seal jõudnud. Reisib palju. 
"Olen ikka jahh," loetles ka mingid linnad ette.
"Olgu, lähme ikka. Vaatame pileti hinnad järgi, mis me siin Bolognas ikka teeme..." ütlesin.
Vaatasime. Polnudki kallid. Otsustasime algul minna Anconasse. Teadja mehed hakkasid karjuma, et seal ei ole midagi, Pesaro on parem. Seal on midagi ehk ka vaadata. 
Otsustasimegi siis Ancona asemel Pesarosse  minna. Lähemal ka! 
Keskväljak, Fano
Järgmisel hommikul läksime rongijaama. Pilet Pesarosse saime ostetud masinatest. Kiirem. Üks kassa oli lahti ainult ja järjekord oli pikk, sinna me ei läinud. Võtsime enne rongile minekut ka ühe capuccino. 80 senti. 
Ja oligi minek!
Rongis olles tuli aga uus mõte. Pesaro lähenedes mõtlesime, et läheks paar peatust edasi.
Vähemalt Fanosse, mis oli järgmine linn. Kaheksa minutit sõita ainult. Mõeldud, tehtud.
Lähenes Fano...
"Lähme ühe peatuse veel!" 
Läksimegi. 
"Nüüd siis lähme küll maha," olime mõlemad täiesti ühel meelel.
Jõudsime linna nimega Marotta. Mis linna me maandusime, ei teadnud. Huvitav oli. Leidsime mingi sildi, et vana kirik ja kindlus peaks kuskil olema. Hakkasime astuma. Midagi ei olnud!
Ainult tühermaa leidsime!
Fano 
Otsisime baari, küsisime ka infot linnakese kohta. 
Baaridaam hakkas sõna otseses mõttes naerma.
"Mis? Siin pole absoluutselt, midagi. Baaridest on ka minu oma praegusel kella ajal lahti!"
Kell oli vast nii 11. 
Teinegi naine ligines. Seletas sama. Siin ei ole teil küll midagi teha. Lähem keskus on Fano!
Me vaatasime teineteisele otsa ja naersime, kui tolad me ikka olime. Samas, kes saab öelda : 
"Ma olen käinud Marottas!"
Seal sõime ka hommikust. Milleks oli pool brioche´i. Sest kahte ei olnud enam. Soolast ka ei tahtnud meist kumbki. Jagasime eestlaslikult. Cappuccinot jõime. 
Kohal olijad vaatasid meid. Meil oli suhteliselt naljakas. Mis seal siis ikka, lähme Fanosse, oli meie ühine mõte.
Ajalugu! Fano
Rongijaama jõudes avastasime, et rong jääb natukene hiljaks. Läksime mere äärde. Tegime pilte ka seal. Ikkagi Marotta. Mitte turistilinn. Üldse ei imesta ka miks.
Fano. Kaheksa minutit Marottast. Kaks tõelist "seiklejat" otsustasid piletit mitte osta. 8 minutit on ju nii lühike aeg. Ja pealegi tavaliselt sellistes kohtades ka piletit ei küsita. Olgu. Ei ostnudki. Istusime rongis nagu kaks õiget kunagi. Minutid möödusid aegalselt.
"Mitu minutit veel?"
"Oleme sõitnud ainult kaks minutit!"
"Tundub nagu terve igavik..."
Rong aeglustus. Tundsime kergendust, saab välja. Rong oli peaaegu peatunud, kui meieni jõudis "capo di treno". Vaatasime teineteisele kohkunult otsa. Õhus justkui rippumas küsimus, et mis nüüd edasi siis saab. Öeldakse, et Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Peaks lisama, et blondiine meeldib talle ka päästa täbaratest ja rumalatest olukordadest. Meie lähedal olev marokolane küsis, kas meil pole piletit. K, et ei ole jah, nii väike vahemaa ja mõtlesime, et läheb kiiresti. 
"Biglietti per favore," ütles "capo di treno". 
Marokolane surus oma pileti talle koheselt pihku. "Capo di treno" nähes, aga jalgratast, hakkas seletama, et siin ei ole paik, kus seda hoida. Marokolane hakkas temaga rohkem seletama, vabandama ja ütles ka selle tüüpilise lause sellel puhul, mis ikka lausutakse, kui oled midagi halvasti teinud:
"Enam nii ei tee!"
Meie kuulame. Süda puperab. Rong seisis. Me panime jooksu, koheselt. Kiirelt. Marokolane järgi.
"Näed ma päästsin teid ära!"
"Aitäh-aitäh, jah!" ütlesime.
Pärast mõtlesime, et poleks olnud tema jalgratast oleks asi vast hullemini võinud lõppeda. Siit ka moraal, et olgugi lühike vahemaa, pileti peab ikka ostma, kui ei taha väriseda nagu haavaleht tuule käes. 
Pärast jätkus meie päev pea, et viperdusteta! 
"Kuule, vaata, kas meil Fanos on midagi teha, midagi huvitavat näha," palusin sõbrannat. 
Vaatas. Noogutas pead. Ning uuris. Vastas, et on.
Kohale jõudes tervitaski kohe üks vana müür. Lahe! Läksime edasi. Vaadata oli ikka küll. Stiil oli minu jaoks lihtne ja kohati isegi robustne. Kitsad tänavad. Väikesed akna avad. Uksedki.
Mõtlesin, et kui meie pikkusega inimesed peaks siin elama, on vast väheke ebamugavgi. Kummardu kogu aeg. 
Käisime ringi. Uudistasime. Väike linn. Tegime vast kahe tunniga kesklinnale, sellele vanale osale ringi peale.
Et aru saada, kui väike on Fano. 
"Heiiiii ragazze, mi ricordate?" kuulsime. 
Vaatasime. Mis mõttes, keda me siin ikka tundma peaksime. Pöörasime. Sama marokolane, kes meid rongis nii öelda päästis. Hakkas pärima. Vastasin talle, et oleme Soomest puhkusel ja tahaksime rahus edasi minna. Tänasin ka abi eest. 
"Andiamoci bere qualcosa? Lähme joome midagi, kuskil baaris?" küsis.
"Ei saa, mul on elukaaslane suht armukade. Talle sellised asjad ei meeldi, et ma teise mehega baari. Calabrese vaata," tüütute puhul töötab alati. On alati töödanud. 
"Aaaaaaaaa...Siciliano?" 
"Ei-ei calabrese, Calabriast." vastasin.
Lõpuks ta siis ei teadnudki, kus on Calabria. Seletasin talle viisakalt ära. Üritas ka meie numbreid saada. Me ei andnud. Ütlesin, et meil polegi itaalia kõnekaarte. Jättis  enda oma. 
"Aga helistage mulle ikka! Tahaks teid veelkord näha," ütles.
"Kõike paremat, ciao" ütlesime. Läksime edasi. Mõeldes, et tore oleks, kui nüüd jälitama ka hakkaks veel. Mõnikord juhtub. Kunagi ei tea. Oled viisakas ning pärast on nad su küljes, kui takjad. Normaalseid on ka. Aga vähe kahjuks. Ja nemad peavad kannatama oma kaasmaalaste lolluste pärast.
Otsustasime, et lähme ära Pesarosse. Fanos ei ole enam nii tore. Pesaros ka sööme. Siin ei leidnudki midagi, mis oleks lahti.
Tere tulemast Pesarosse! 
"Kuhu me sööma võiks minna?" küsisin.
"Ma ei tea. Läheks mäkki?" küsisis.
"No lähme siis. Kas siin on mäkk? Vaata järgi."
Smartphone´i võlud. Igal hetkel interneti, kui vaja. Vaatas ja uuris.
"Mäkki ei ole. Burgerking on." 
Otsustasime, et lähme sinna. Vahet ei ole. Peaasi, et süüa saab! 
Suundusime kesklinna. Vaatasime. Tühjus. Söögikohti ka ei ole. Baarid. Inimesed espressotasid sõpradega. Meie olime külmunud näljased, kes näksimis paika otsisid.
Pole. Ainult kohvi. Magusad saiakesed. Aga magus ei läinud hetkel. Kumbki meist ei tahtnud. Kõht järelikult nii tühi ka siis polnud. 
Küsisime ühe kioskööri käest infot, kuhu saaks siin sööma minna. Nüüdseks oli ka burgerkingist täitsa ükskõik. Leiaks ainult midagi.
"Kallikesed...Aga siin on esmaspäeval kõik sellised kohad kinni," ütles ta.
Vaatasime teineteisele otsa. Tänasime tädi ja läksime edasi. Midagi ikka leiame, oli mõttes.
Midagigi.
Tänav Lungomarele, Pesaro
Leidsimegi ühe baari. Vaatasime hindu. Neli eurot üks "tremezzino", kolmanurk võileib. Väike. 
"Kuule, mina neli eurot selle eest maksta küll ei taha, kui sa tahad, tulen kaasa." ütlesin.
K. oli minuga nõus. Ei läinud sinna.
Mõtlesime viimaks ühe poe leides, et võtame sealt miskit. Läksime sinna poole. 
"Kebap!!!" karjus K.
"Mis? Kus?" 
"Näe  seal," ütles ta.
Mõtlesin, et ehk on nälg juba ka veidikene silma nägemisele mõjunud tal. Hoopis mulle oli mõjunud. Esimese hurraaga ei näinudki. 
Ta näitas näpuga. Mõlemil hakkas samm kiirenema! Läksimegi sinna.
Kebap´i restoran, kui nii saab öelda, oli tühi. 
"Ei tea, kas ikka tasub siia minna?" kõhklesin.
Lungomare, Pesaro
Mõlemil oli aga kõht juba nii tühi, et otsustasime siiski minna. Polnud ju muud paika ja kaksteist tundi ilma söömata olla oleks olnud ka julm. 
Võtsime menüü, kus oli: 0,33 coca-cola, kebap panino, friikartulid. 5€. Lahe! Säästmine.
Kui aga nägime, mis moodi üks nendest türklastest võileiba hakkas tegema, oli tahtmine ära joosta. Hoolimatult võttis taina. Plätserdas sellega. Lükkas ahju. Tekkis tunne nagu segaksime teda seal. Teine, aga oli ülisõbralik. Tegeles lihaga. Esimene, nimetagem teda A-ks, võttis leiva ahjust ja ütles teisele, nimtagem F-ks: 
"Kurat, kõrbema läks!"
F. vaatas teda. Käsutas ta minema. Ning hakkas ise tegelema leiva küpsetamisega. Kontrollis kraade. Puhastas ka. 
Meile lausus lahkelt:
"Olge kenad võtke istet, läheb natukene aega." 
Ütlesin K-le, mu reisikaaslasele, et mul hakkab vaikselt isu kaduma. Tema, aga oli keskendunud oma võileiva kättesaamisele, ega hoolinudki nii väga, mis ta ümber. 
Tänav, mis viib kesklinna, Pesaro
F meisterdas meie taga kuskil 5 minutit ning esimene võileib oli valmis. 
Jeeee! me saime süüa.
Sõime. Polnudki nii paha. Või oli see nälg, mis meid isukalt sööma pani? 
Mööduvad vaatasid meid. Imelikult. Kes ikka kella poole viie ajal sööb, peale hullude välismaalaste. Isu selle võrra ei kahanenud. Vaikides mugisime oma friikartulid ja "paninod" ära. Läksime maksma.
"Kuidas meeldis? Kõik oli hästi?" küsis F me käest.
"Hea oli," vastasime mõlemad.
Küsisin nii ajaviiteks, kaua nad seal lahti on olnud, kuna nägin F-l seljas t-särki, kus oli kirjutatud Reggio nell'Emilia kebap ja tolle aadress.
"Nüüdseks oleme ka siin, kaheksa kuud oleme avatud. Teenindame suures osas itaallasi, välismaalasi ka, aga mitte nii palju. Küll on meil hea meel ka välismaalasi võõrustada."
Lahke olemisega. Mitte nagu too teine, kes oma nägugi tagaruumidest välja ei näidanud. 
Tänasime. Soovisime toredat töö jätku ning kõike paremat. Läksime oma teed.
"Lähme Cattolicasse ka?" küsisin.
Lungomare, Pesaro
"Kuule ei lähe! Väsinund olen. Lähme koju ära." 
Rongijaama. Aega pool tundi. Nagu välsimaalastele kohane, järgmine cappuccino. Jõime. Vähemalt hakkas soe. Õhtu poole kiskus ikka päris külmaks, Pesaro on mere äärne linn. Tuul. Jäine. Mul oli näonahk täitsa pingule tõmmanud. Olig aeg lahkuda.
Rongis tuli uni peale. Soojus. Mugavus, nii palju kui "regionale" seda pakub. Ja  pea 8 tundi jalul olemist andis ka tunda. Rääkisime. K-l vajusid silmadki kinni. Mina vaatasin pimedusse ja mõtlesin oma mõtteid. Tore päev oli! Veelgi toredam kaaslane, kellega loodan ka tulevikus ühe toreda reisi kuskile tundmatusse Itaalia linna ette võtta, küll aga enne maha minekut smartphone´i abi kasutades linnakese kohta infot uurida, et mitte pettuda. 
Pizza del popolo, Pesaro
Kokkuvõtlikult kolmest linnast ütleks nii palju, et Marottas on meri. Rohkem seal ei ole. Täiesti suvelinn. Rahulik paik, kus lihtsalt olla. Ei baare, ei meelelahutus paiku. Midagi seal ei ole. Ah! Ringtee ainult, mis viib ka tühermaale. Uued ehitised. 
Fano on küll, aga paik, mis on ilusa arhitektuuriga. Läbi käia tasub, kui võimalus. Ka mere äärne linn. Rahulik. Talvel sinna minna ei tasu. Võib-olla siis ainult jalutama tunniks ajaks. Pärast rongile ja tagasi, kus peatud.
Pesaro on täitsa suvelinn. Hotellid mere ääres. Meelelahutus kohad. Ka mere ääres. Ilus paik, kus puhata mingi nädalakene. Lesida. Vaadelda merd. Päikest võtta. Muud seal, aga ei ole. Häiriv oli, et kõik kohad mis võiks ka ju talve perioodil lahti olla, olid kinni. Samas, kes sinna talve perioodil ikka satub? Ainult linna elanikud. Ei keegi muu. Või ... Kaks eriti seiklusrikast tola, kel midagi muud teha pole. 

giovedì 12 gennaio 2012

Viddhaneddha ehk tarantella reggina

Reggio Calabria provintsi tüüpiline tants Viddhaneddha arvatakse pärinevat juba Magna Grecia ajastust. Tantsida saavad mõlemad osapooled. Minevikus kasutati tantsutüüpi kurameerimiseks, noormees sai näidata oma füüsilist võimekust harmooniliste, kuid samas energiliste žestidega. Naine samal ajal aga hoiab oma silmad maas pannes käed puusale, rõhutades sellega oma kehaosa, mis oli kui viljakuse sümbol. Toimub niiöelda kurameerimine läbi tantsu. Kus mees üritab naist ära võluda oma tantsusammudega, liginedes naine põgeneb piruettiga. Naine tõstab ka käe üles, tehes "scartagnetta" ehk nipsutades sõrmi muusika rütmis. Mõnikord libistab salli kaela ümber või raputab seda oma kaaslase ees. Mees üritab teda aga võluda sammuga "scapigghirla" ehk üritades napsata naise salli. 
Võib juhtuda, et segapaar tantsib õlg-õla vastas, omades füüsilist kontakti, sel juhul on tüdrukute vanematel või sugulastel õigus lasta "mastru u ballu" sekkuda ja nad lahutada.
Tants kestab kaua. Janu korral jagatakse veini.
Tantsides mees mehega märgitakse ring territooriumiks, mille pidi endale võitma ja seda kaitsma hakkama. Valitakse liider. Algab muusika ning liider valib endale kaaslase vaikse viipega. Pärast tervitamist katsub ta parema käe sõrmedega tema laupa. Algab tants. Pärast paari ringi "mastru u ballu" kutsub ringi järgmise. Jäädes, aga ise ringi, lastes tantsida teistel paar ringi.
"Fora u primu," öeldes peab lahkuma esimene ning tantsu liider jätkab teise mehega tantsimist. 
Kuni kutsudes järgmise. Ja nii edasi kuni tantsu lõpuni.
Tantsu sammud on oma ette rituaal. Paar, mille moodustas "mastru u ballu", peavad võitlema territooriumi üle, imiteerides teineteise samme. Eesmärk on oponent ringi keskele saada. 
Kui üks osalejatest peaks võitma, algab "passo 'ill'adornu", imiteerides pistriku lendu üle oma saagi. Tantsija tiirutab oma kaaslase ümber, kuni too on ringi keskosas, sealt aga edasi vahetatakse ta järgmise vastu välja.
Võib juhtuda, et ta ei ole kaotanud ning üritab teha "tagghiapassu" ehk endale väljapääsu leida, sellisel juhul algab "schermiata" ehk võitlus, parema käe sõrmed imiteerivad nuga, vasak käsi valmis blokeerima rünnakuid. 
Kunagi kasutati sellisel juhul ka puutoikad, mis tegi selle tantsu ohtlikumaks. Tantsimiseks on vajalik hea füüsis, eriti meestel, kes peavad enda märkamiseks tegema kiireid ja keerulisi samme.
Muusikat tehakse väheste instrumentidega, tavaliselt kasutatake üht rütmilist ja üht harmoonolist/meloodilist, näiteks calabria lüürat, akordionit, kitarri, tamburiini. 



Tarantella

Avalikustasin mòni aeg tagasi videoriba paremal poolel asuvas infopaneelil, tarantella muusikast Calabrias, nüüd tutvustan teilegi, mida see täpsemalt endast kujutab.
Tarantella on omapärane tantsu- ja muusikavorm Lõuna-Itaalia regioonidele. Tantsusammud on erinevad igas regioonis, provintsis, ka külast külla liikudes võib näha erinevusi. Tantsiti pidustuste ajal, kas küla platsidel, saagi koristuse ajal tänavail või kodudes. Laulusõnu saadavad lihtsad instrumendid nagu näiteks tamburiin ja torupill. Tantsivad kaks meest, kes näitlevad ründamise ja kaitsmise stseene, ümbritsetud inimestest, kes võtavad samuti osa plaksutades käsi muusika rütmis. Mõndades külades tantsitakse lihtsalt paarides. Teistes jällegi näideldakse võitlus stseene naise pärast, sellisel puhul on inimesed ühes ringis ning "mastru u ballu" valib endale kaaslasi, vahetudes saavad pea kõik ringis seisvad tantsida. 
Lauludes kirjeldatakse lihtsaid nüansse. Tarantella calabrese laulud räägivad naistest, Calabriast ning kuidas ühel päeval ollakse tugevamad, paremad.
Calabrias tarantella sotsiaalne tähtsus hakkas hajuma juba 1900ndatel, mõningates külades on tema osatähtsus säilinud. Nüüdseks on ta esindatud rohkem festivalidel ning muusika üritustel.
Caulonia peaväljak
Esimest korda tarantellaga puutusin kokku oma esimese reisi ajal Calabriasse, minnes tarantella festivalile, mida peetakse iga aasta augustis linnakeses nimega Caulonia, "Kaulonia tarantella festival". Peaesinejaks on tavaliselt Mimmo Cavallaro, kes pani sellele projektile aastal 1998 aluse. Nüüdseks on muidugi tarantella muusika esindajaid juurde tulnud, kuid parimaks siiski jääb minu silmis Cavallaro. Inimesi oli kogunenud sinna nii palju, et peaväljakul oli võimatu liiklema saada. Inimesed olid ka kuulamas lähedal asuvates kitsastes tänavatel. Osad ka tantsisid, kes selleks ruumi leidsid. Aga nagu Itaalias kombeks, kui ei ole, siis lihtsalt tehakse. Rõõmu hetki rikkuma ei hakka keegi. Inimesed plaksutasid käsi muusika rütmis. Hüppasid. Joovastust oli õhus tunda. Kui mõtelda, et see on vanadele, siis kohal olid ka noored kultuuri huvilised.
"mastru u ballu" ja mina 
Ühelt tänavalt leidsime grupi, kes tantsisid niiöelda "vana tüüpi" tarantellat, tamburiinidega rütm ning seal oli "mastru u ballu" ehk tantsu eestvedaja, kes ringist inimesi tantsima vöttis. Tantsu põhimõte oli temaga natukene aega tantsida, siis aga võttis endale ühe mehe, kellega algas niiöelda võistlus selle naise pärast, kellega tantsiti, kes "kaotas" lahkus ning "mastru u ballu" valis teise. Kõige pealt tantsiti naisega, "mastru u ballu" sekkus ning algaski võstlus. Imiteeriti noaga vehkimist. Seisin minagi seal. Vaadeldes kuidas käisid nende jalad ja käed. Tahtsin ka mina kaasa lüüa. Lõpuks mind valitigi. Ja tantsida lasti päris kaua, sest vaadeldes olin suutnud põhimõtte selgeks saada. Ööklubides mulle peput keerutada ei meeldi, küll aga olen meeleldi nõus jalanõu taldu külaplatsil tarantellat tantsides kulutama. Kuigi mind vaadati päris imelikult, olin ainukene blond ja välismaalane "i calabreside" keskel. 
Selle tantsu faasid olid siis:
1. Moodustatakse ring, keskele jääb tantsu juht "mastru u ballu", muusikud alustavad pilli mängu.
muusikud
2. "mastru u ballu" tervitab muusikuid ning teeb esimesed tantsusammud.
3. Tantsu eestvedaja valib esimese tantsija ja tantsib temaga.
4. Valib järgmise ning laseb kahel valitul natukene aega tantsida, ise jäädes ringi sisse tantsima.
5. "Fora u primu," ütleb tantsu juht, esimene tantsija lahkub ringist ning "mastru u ballu" jätkab tantsu teise tantsijaga kelle oli valinud. Kui ta soovib, aga et lahkuks naissoost isik, siis lausub ta:
"Grazie Signora! Tänan sinjoora!"

6. Järgmisena valib "mastru u ballu" kolmanda tantsima ja eelnev toimub üha uuesti ja uuesti. 


Siia teile veel üks näide minu lemmik esitajalt Mimmo Cavallarolt "Santu roccu"
Ja lõpuks mu elukaaslase tehtud video, noortest kes tantsisid ja musitseerisid ei midagi muud kui tarantellat! Kvaliteet pole ehk kõige parem, kuid aru saab, kui joovastav ja kaasa haarav on tarantella tegelikult.