Lähme reisima!

Ühel õhtul tuli sõbrannaga, ka eestlanna, kes mul peaaegu, et naabrinaiseks siin Bolognas, tuli pähe mõte minna kuskile...Bolognast välja. Kuhu minna? Kuhu minna? 

Pole sõnu Marotta kohta.

"Lähme ikka kuskile kaugemale, nohhh...!" ütles ta.

"Kas sa Marche regioonis oled käinud?" küsisin, teades ta vastust peaaegu ette, et mingisse linna on ta ka seal jõudnud. Reisib palju. 

"Olen ikka jahh," loetles ka mingid linnad ette.

"Olgu, lähme ikka. Vaatame pileti hinnad järgi, mis me siin Bolognas ikka teeme..." ütlesin.

Vaatasime. Polnudki kallid. Otsustasime algul minna Anconasse. Teadja mehed hakkasid karjuma, et seal ei ole midagi, Pesaro on parem. Seal on midagi ehk ka vaadata. 

Otsustasimegi siis Ancona asemel Pesarosse  minna. Lähemal ka! 

Keskväljak, Fano

Järgmisel hommikul läksime rongijaama. Pilet Pesarosse saime ostetud masinatest. Kiirem. Üks kassa oli lahti ainult ja järjekord oli pikk, sinna me ei läinud. Võtsime enne rongile minekut ka ühe capuccino. 80 senti. 

Ja oligi minek!

Rongis olles tuli aga uus mõte. Pesaro lähenedes mõtlesime, et läheks paar peatust edasi.

Vähemalt Fanosse, mis oli järgmine linn. Kaheksa minutit sõita ainult. Mõeldud, tehtud.

Lähenes Fano...

"Lähme ühe peatuse veel!" 

Läksimegi. 

"Nüüd siis lähme küll maha," olime mõlemad täiesti ühel meelel.

Jõudsime linna nimega Marotta. Mis linna me maandusime, ei teadnud. Huvitav oli. Leidsime mingi sildi, et vana kirik ja kindlus peaks kuskil olema. Hakkasime astuma. Midagi ei olnud!

Ainult tühermaa leidsime!

Fano 

Otsisime baari, küsisime ka infot linnakese kohta. 

Baaridaam hakkas sõna otseses mõttes naerma.

"Mis? Siin pole absoluutselt, midagi. Baaridest on ka minu oma praegusel kella ajal lahti!"

Kell oli vast nii 11. 

Teinegi naine ligines. Seletas sama. Siin ei ole teil küll midagi teha. Lähem keskus on Fano!

Me vaatasime teineteisele otsa ja naersime, kui tolad me ikka olime. Samas, kes saab öelda : 

"Ma olen käinud Marottas!"

Seal sõime ka hommikust. Milleks oli pool brioche´i. Sest kahte ei olnud enam. Soolast ka ei tahtnud meist kumbki. Jagasime eestlaslikult. Cappuccinot jõime. 

Kohal olijad vaatasid meid. Meil oli suhteliselt naljakas. Mis seal siis ikka, lähme Fanosse, oli meie ühine mõte.

Ajalugu! Fano

Rongijaama jõudes avastasime, et rong jääb natukene hiljaks. Läksime mere äärde. Tegime pilte ka seal. Ikkagi Marotta. Mitte turistilinn. Üldse ei imesta ka miks.

Fano. Kaheksa minutit Marottast. Kaks tõelist "seiklejat" otsustasid piletit mitte osta. 8 minutit on ju nii lühike aeg. Ja pealegi tavaliselt sellistes kohtades ka piletit ei küsita. Olgu. Ei ostnudki. Istusime rongis nagu kaks õiget kunagi. Minutid möödusid aegalselt.
"Mitu minutit veel?"
"Oleme sõitnud ainult kaks minutit!"
"Tundub nagu terve igavik..."
Rong aeglustus. Tundsime kergendust, saab välja. Rong oli peaaegu peatunud, kui meieni jõudis "capo di treno". Vaatasime teineteisele kohkunult otsa. Õhus justkui rippumas küsimus, et mis nüüd edasi siis saab. Öeldakse, et Jumal hoiab lolle ja joodikuid. Peaks lisama, et blondiine meeldib talle ka päästa täbaratest ja rumalatest olukordadest. Meie lähedal olev marokolane küsis, kas meil pole piletit. K, et ei ole jah, nii väike vahemaa ja mõtlesime, et läheb kiiresti. 
"Biglietti per favore," ütles "capo di treno". 
Marokolane surus oma pileti talle koheselt pihku. "Capo di treno" nähes, aga jalgratast, hakkas seletama, et siin ei ole paik, kus seda hoida. Marokolane hakkas temaga rohkem seletama, vabandama ja ütles ka selle tüüpilise lause sellel puhul, mis ikka lausutakse, kui oled midagi halvasti teinud:
"Enam nii ei tee!"
Meie kuulame. Süda puperab. Rong seisis. Me panime jooksu, koheselt. Kiirelt. Marokolane järgi.
"Näed ma päästsin teid ära!"
"Aitäh-aitäh, jah!" ütlesime.
Pärast mõtlesime, et poleks olnud tema jalgratast oleks asi vast hullemini võinud lõppeda. Siit ka moraal, et olgugi lühike vahemaa, pileti peab ikka ostma, kui ei taha väriseda nagu haavaleht tuule käes. 
Pärast jätkus meie päev pea, et viperdusteta! 

"Kuule, vaata, kas meil Fanos on midagi teha, midagi huvitavat näha," palusin sõbrannat. 

Vaatas. Noogutas pead. Ning uuris. Vastas, et on.

Kohale jõudes tervitaski kohe üks vana müür. Lahe! Läksime edasi. Vaadata oli ikka küll. Stiil oli minu jaoks lihtne ja kohati isegi robustne. Kitsad tänavad. Väikesed akna avad. Uksedki.

Mõtlesin, et kui meie pikkusega inimesed peaks siin elama, on vast väheke ebamugavgi. Kummardu kogu aeg. 

Käisime ringi. Uudistasime. Väike linn. Tegime vast kahe tunniga kesklinnale, sellele vanale osale ringi peale.
Et aru saada, kui väike on Fano. 
"Heiiiii ragazze, mi ricordate?" kuulsime. 
Vaatasime. Mis mõttes, keda me siin ikka tundma peaksime. Pöörasime. Sama marokolane, kes meid rongis nii öelda päästis. Hakkas pärima. Vastasin talle, et oleme Soomest puhkusel ja tahaksime rahus edasi minna. Tänasin ka abi eest. 
"Andiamoci bere qualcosa? Lähme joome midagi, kuskil baaris?" küsis.
"Ei saa, mul on elukaaslane suht armukade. Talle sellised asjad ei meeldi, et ma teise mehega baari. Calabrese vaata," tüütute puhul töötab alati. On alati töödanud. 
"Aaaaaaaaa...Siciliano?" 
"Ei-ei calabrese, Calabriast." vastasin.
Lõpuks ta siis ei teadnudki, kus on Calabria. Seletasin talle viisakalt ära. Üritas ka meie numbreid saada. Me ei andnud. Ütlesin, et meil polegi itaalia kõnekaarte. Jättis  enda oma. 
"Aga helistage mulle ikka! Tahaks teid veelkord näha," ütles.
"Kõike paremat, ciao" ütlesime. Läksime edasi. Mõeldes, et tore oleks, kui nüüd jälitama ka hakkaks veel. Mõnikord juhtub. Kunagi ei tea. Oled viisakas ning pärast on nad su küljes, kui takjad. Normaalseid on ka. Aga vähe kahjuks. Ja nemad peavad kannatama oma kaasmaalaste lolluste pärast.
Otsustasime, et lähme ära Pesarosse. Fanos ei ole enam nii tore. Pesaros ka sööme. Siin ei leidnudki midagi, mis oleks lahti.

Tere tulemast Pesarosse! 

"Kuhu me sööma võiks minna?" küsisin.

"Ma ei tea. Läheks mäkki?" küsisis.

"No lähme siis. Kas siin on mäkk? Vaata järgi."

Smartphone´i võlud. Igal hetkel interneti, kui vaja. Vaatas ja uuris.

"Mäkki ei ole. Burgerking on." 

Otsustasime, et lähme sinna. Vahet ei ole. Peaasi, et süüa saab! 

Suundusime kesklinna. Vaatasime. Tühjus. Söögikohti ka ei ole. Baarid. Inimesed espressotasid sõpradega. Meie olime külmunud näljased, kes näksimis paika otsisid.

Pole. Ainult kohvi. Magusad saiakesed. Aga magus ei läinud hetkel. Kumbki meist ei tahtnud. Kõht järelikult nii tühi ka siis polnud. 

Küsisime ühe kioskööri käest infot, kuhu saaks siin sööma minna. Nüüdseks oli ka burgerkingist täitsa ükskõik. Leiaks ainult midagi.

"Kallikesed...Aga siin on esmaspäeval kõik sellised kohad kinni," ütles ta.

Vaatasime teineteisele otsa. Tänasime tädi ja läksime edasi. Midagi ikka leiame, oli mõttes.

Midagigi.

Tänav Lungomarele, Pesaro

Leidsimegi ühe baari. Vaatasime hindu. Neli eurot üks "tremezzino", kolmanurk võileib. Väike. 

"Kuule, mina neli eurot selle eest maksta küll ei taha, kui sa tahad, tulen kaasa." ütlesin.

K. oli minuga nõus. Ei läinud sinna.

Mõtlesime viimaks ühe poe leides, et võtame sealt miskit. Läksime sinna poole. 

"Kebap!!!" karjus K.

"Mis? Kus?" 

"Näe  seal," ütles ta.

Mõtlesin, et ehk on nälg juba ka veidikene silma nägemisele mõjunud tal. Hoopis mulle oli mõjunud. Esimese hurraaga ei näinudki. 

Ta näitas näpuga. Mõlemil hakkas samm kiirenema! Läksimegi sinna.

Kebap´i restoran, kui nii saab öelda, oli tühi. 

"Ei tea, kas ikka tasub siia minna?" kõhklesin.

Lungomare, Pesaro

Mõlemil oli aga kõht juba nii tühi, et otsustasime siiski minna. Polnud ju muud paika ja kaksteist tundi ilma söömata olla oleks olnud ka julm. 

Võtsime menüü, kus oli: 0,33 coca-cola, kebap panino, friikartulid. 5€. Lahe! Säästmine.

Kui aga nägime, mis moodi üks nendest türklastest võileiba hakkas tegema, oli tahtmine ära joosta. Hoolimatult võttis taina. Plätserdas sellega. Lükkas ahju. Tekkis tunne nagu segaksime teda seal. Teine, aga oli ülisõbralik. Tegeles lihaga. Esimene, nimetagem teda A-ks, võttis leiva ahjust ja ütles teisele, nimtagem F-ks: 

"Kurat, kõrbema läks!"

F. vaatas teda. Käsutas ta minema. Ning hakkas ise tegelema leiva küpsetamisega. Kontrollis kraade. Puhastas ka. 

Meile lausus lahkelt:

"Olge kenad võtke istet, läheb natukene aega." 

Ütlesin K-le, mu reisikaaslasele, et mul hakkab vaikselt isu kaduma. Tema, aga oli keskendunud oma võileiva kättesaamisele, ega hoolinudki nii väga, mis ta ümber. 

Tänav, mis viib kesklinna, Pesaro

F meisterdas meie taga kuskil 5 minutit ning esimene võileib oli valmis. 

Jeeee! me saime süüa.

Sõime. Polnudki nii paha. Või oli see nälg, mis meid isukalt sööma pani? 

Mööduvad vaatasid meid. Imelikult. Kes ikka kella poole viie ajal sööb, peale hullude välismaalaste. Isu selle võrra ei kahanenud. Vaikides mugisime oma friikartulid ja "paninod" ära. Läksime maksma.

"Kuidas meeldis? Kõik oli hästi?" küsis F me käest.

"Hea oli," vastasime mõlemad.

Küsisin nii ajaviiteks, kaua nad seal lahti on olnud, kuna nägin F-l seljas t-särki, kus oli kirjutatud Reggio nell'Emilia kebap ja tolle aadress.

"Nüüdseks oleme ka siin, kaheksa kuud oleme avatud. Teenindame suures osas itaallasi, välismaalasi ka, aga mitte nii palju. Küll on meil hea meel ka välismaalasi võõrustada."

Lahke olemisega. Mitte nagu too teine, kes oma nägugi tagaruumidest välja ei näidanud. 

Tänasime. Soovisime toredat töö jätku ning kõike paremat. Läksime oma teed.

"Lähme Cattolicasse ka?" küsisin.

Lungomare, Pesaro

"Kuule ei lähe! Väsinund olen. Lähme koju ära." 

Rongijaama. Aega pool tundi. Nagu välsimaalastele kohane, järgmine cappuccino. Jõime. Vähemalt hakkas soe. Õhtu poole kiskus ikka päris külmaks, Pesaro on mere äärne linn. Tuul. Jäine. Mul oli näonahk täitsa pingule tõmmanud. Olig aeg lahkuda.

Rongis tuli uni peale. Soojus. Mugavus, nii palju kui "regionale" seda pakub. Ja  pea 8 tundi jalul olemist andis ka tunda. Rääkisime. K-l vajusid silmadki kinni. Mina vaatasin pimedusse ja mõtlesin oma mõtteid. Tore päev oli! Veelgi toredam kaaslane, kellega loodan ka tulevikus ühe toreda reisi kuskile tundmatusse Itaalia linna ette võtta, küll aga enne maha minekut smartphone´i abi kasutades linnakese kohta infot uurida, et mitte pettuda. 

Pizza del popolo, Pesaro

Kokkuvõtlikult kolmest linnast ütleks nii palju, et Marottas on meri. Rohkem seal ei ole. Täiesti suvelinn. Rahulik paik, kus lihtsalt olla. Ei baare, ei meelelahutus paiku. Midagi seal ei ole. Ah! Ringtee ainult, mis viib ka tühermaale. Uued ehitised. 

Fano on küll, aga paik, mis on ilusa arhitektuuriga. Läbi käia tasub, kui võimalus. Ka mere äärne linn. Rahulik. Talvel sinna minna ei tasu. Võib-olla siis ainult jalutama tunniks ajaks. Pärast rongile ja tagasi, kus peatud.

Pesaro on täitsa suvelinn. Hotellid mere ääres. Meelelahutus kohad. Ka mere ääres. Ilus paik, kus puhata mingi nädalakene. Lesida. Vaadelda merd. Päikest võtta. Muud seal, aga ei ole. Häiriv oli, et kõik kohad mis võiks ka ju talve perioodil lahti olla, olid kinni. Samas, kes sinna talve perioodil ikka satub? Ainult linna elanikud. Ei keegi muu. Või ... Kaks eriti seiklusrikast tola, kel midagi muud teha pole.