Firenze& Pisa

Firenze! Itaalia kultuuri süda. Linn, mida kindlasti peab külastama. Ootasin päeva, mil vöiksin sinna minna. Ootasin kaua. Tervelt kaks aastat. Käisin ära. Periood ehk oli natukene vale valitud. Külmetasin end ära. Kesklinn oli nagu külmakamber. Või olen mina lihtsalt liiga külma tundlik? 

Siia pool tundi hiljem tulid hiinalsed ja ajasid meid ära, et
pildistada.

Ehk siis... Firenzesse olen üritanud minna vast kaks korda ka varem, alati on miskit vahele tulnud. Esimest korda jäime rongist maha. Regionalest, mis väljub 6:45 hommikul. Hind on 8,25 €. Ainuke regionale Firenze suunas. Miks regionale? Hind! Kui saab odavamalt, miks rohkem maksta? Teisel korral tuli vahele töö. Nüüdki. Läksime kohale. Peaaegu olime pileti ära ostnud, kui märkasin tablool "cancellato", "tühistatud". Elukaaslane muidugi vihastas, kohe väga. 
"Miski siin k*radi Itaalias ei tööta korralikult..." järgnesid calabria dialektis needmised. 
Mina olen harjunud, ikka juhtub. Otsustasime siis, et lähme AV-ga (Alta  velocita-ga), kiirrongiga. 15€, promotsiooni hind. Järgnesid needmised. Nagu enamus calabresesid, keda tean on suht kitsid. Kui on võimalus vähem maksta, siis nad seda ka teevad, kohati kipuvad ka liialdama. 
Jõudsime kohale. 7.30 hommikul. Külm. Väga külm. Võtsime suuna kesklinna. Milline ootusärevus. Lõpuks ometi näen ära Firenze! Vaatan ringi. Mõeldes, et nüüd näen midagi maagilist, millest olin lugenud. Mu ettekujutlus võime põhimõtteliselt ka ei töötanud. Pettusin. Väga pettusin. Pole Firenze nii ilus, kui Bologna. Kas või mingit erilist aurat. Ei midagi. Mõtlesin Bolognale. Selle linna erilisele "aurale", tunde, mis tekitab kaaristute all käimine. Ülikooli tänval kiirustavate õpilaste vaatamine. Inspireerib. 
Jalutasime. Kella üheksa paiku, oleks nagu hiinlaste "pomm" plahvatanud. Linn oli hiinlasi täis. Igal ühel käes super luks fotoaparaat. Pildistasid igas asendis paleesid, kujusid ka majade uksi. Seisime Arno jõe ääres, ponte vecchio läheduses, tulid hiinlased, pudistasid midagi oma keeles ja vehkisid kätega, et me neilt jalust läheks, neil vaja pilti teha. Viisakusest läksime eemale. Ja saabusid teised hiinlased. Otsustasime üldse oma jalutuskäiku jätkata. Ei ole rahu. Kuigi Firenzes töötab nipp, kui ei tea kuhu minna, jälgi kuhu lähevad hiinlased ja jõuad mingi monumendi juurde kohe kindlasti. 
Monumente on palju! Muuseume ka! Ka kirikuid! Vaatamisest puudu ei jää. Tahtsin siseneda Santa Maria del Fiore kirikusse. Lugesin sissepääsu hind 1,50 €. Ei lähe sisse. Põhimõtteliselt ei meeldi maksta kirikule! Niigi rikas teine! Jäi miskit nägemata? Võimalik. 
Üldse täheldasin, et kui tahad kuskile siseneda, maksa-maksa-maksa ja veelkord maksa. Kui rahakott liiga paks ja tahad tühjendada on Firenze selleks õige paik. 
Tegime mitu ringi Firenzele peale. Otsustasime, et lähme ka Pisasse. Sain ära vaadatud ka kuulsa Pisa torni, kus legendi kohaselt Galilei gravitatsiooni katseid tegi, visates tornist alla erineva raskusega esemeid ja jälgides, kuidas need maapinnale jõuavad. Rongiga circa tunni ajane sõit. Käisime natukene Pisas ka ringi, suund Pisa torni juurde. Armas linnake. Vaikne. Nagu siin öeldakse "niente di che", ei midagi erilist. Kunagi kuskil tehti midagi, nüüd palju reklaami ja raha teenimine. Torni sisenemine maksab circa 15 € ringis. Ei taha maksta ja ei sisene. Jalutasime niisama natukene aega. Kuna mul hakkas liiga külm, läksime istusime ühte lähedal olevasse kohvikusse. Võtsin tassi kuuma shokolaadi. Vaikuses istusime. 
Jälgisin inimesi, kes mööduvad. Pisa torn oli ümbritsetud hiina turistidest. Ei olnud tunne, et olen Itaalias, vaid Aasias. Mis seal ikka. Vähe nägin itaallasi. Väga vähe. 
Mis mulje mulle lõpuks jäi? Palju reklaami, et teenida raha palju ja korraga. Mu elukaaslane ütles, et ma olen vähekene imeliku maitsega, ei meeldi mulle miskit. 
Võimalik. Aga mulle meeldib Bologna. Kohe väga. Firenzes olles sain aru, kui väga olen ma Bolognasse kiindunud (pärast Calabriat muidugi). Bolognale ei tehta nii palju reklaami, hinnad on normaalsed, ei maksa end ogaraks iga sammu eest, mida teed. Ilus. Tõepoolest ilus. Lihtne. Ja ajaloo hõngu tunneb iga nurga peal. Või mõjub ainult mulle see nii? Olen liiga harjunud Bolognaga? 
Võimalik. Aga Bologna on mul nüüdsest üha rohkem südames. 
Ja üldse Firenze pole vist meile. Pidime minema ka Kokamäe näituse avamisele ja presidendi vastuvõtule, aga kohale me ei jõudnudki lõpuks. Esiteks ei saanud Pisast õigel ajal tulema ja teiseks mu elukaaslane oli väsinud.
"Mi sono rotto le palle," nagu ta ikka ja jälle korrutab, kui ta millegi peale vihastab. Seekord siis trenitalia süsteemi(tuse) peale. 
Aga mis seal ikka, eks järgmise korrani. Kui ilm on soojem. 

Unistustemaa - Itaalia

Itaalia! Kõlab uhkelt, eksju? Elada Milaanos ja töötada modellina, tundub luksus? Kõlab tõesti ülemuslikult, kuidagi müstiliselt. Nagu lihtinimesed sinnani ei küündikski. Kõrgklassi teema. 
Elada Itaalias? Milline uskumatu õnne osaliseks tundub inimene olevat saanud. Kultuur, kunst, arhitektuur, ajalugu köik see on käega katsutav. Kas kõik on ikka nii lust ja lillepidu?
Euroopa on kriisis. Itaalia on rohkemgi, kui kriisis. Pole tööd. Maksud aina tõusevad. Tekib mõnikord lausa küsimus, kust inimesed võtavad raha, et makse maksta lõpuks. Samas tänavapildis näeb noori iPhone näppus, Gucci kott õlal, Versace kleit seljas. Baarid on aperatiivide ajal täis. Samal ajal on aga näha ka kaltsudes kõndivaid ja raha kerjavaid inimesi. 
Itaalia on paradiis? Ei ole! Ausalt! Arvad, et saad siin hakkama? No tule ja ürita. 
Töö. Hetkel selle majanduskriisiga, mis Euroopat vaevab pole naljaasi midagi tõsist leida. Itaalia on suhteliselt raskes seisus, olgugi majandusteadlased oma numbritega üllatavad sind, et läheb paremuse poole. Tõde on see, et need numbrid sul tööd leida siin aita. 
Kõige lihtsam on tööd leida muidugi restoranides, baarides ja hotellides. Oskad keeli. Super!  Circa 250 tundi kuus, leping tehakse  kuidas majanduslikult neile on kasulikum. Mr peaminister Monti muutis siin töölepingu seadust, arvates, et petmised vähenevad. Ei vähene. Nüüd sõlmitakse leping osalise tööajaga, töötunnid on aga absoluutselt teised. Ei sobi? Eks mine otsi midagi muud! Ära kasutamine! Ei ole, ise oled nõus nende töötundidega! Ohkad. Aga siiski räägid, kui tore on siin olla. 
Juhtub ehk ka, et lähed tööle, rügad nagu loom ja palgapäeval lihtsalt ei maksta. Mis mõttes ei maksta? Juhtub! Kriis on, pole raha! Võitled oma õiguste nimel. Kuidas? Lähed õigetesse ametiasutustesse. Ootad. Õnnega on koos see, kes tõesti raha kätte saab. Siin kohal tahaks mainida ühte juhtumit, millest kirjutas Sitsiilias elav eestlane oma blogis. http://janeksicilia.wordpress.com/2012/10/13/omakohus-voi-lahendus/ 
Juhutööd. Elad kuidagi viisi. Mõeldes, milline paradiis on Itaalia. Samal ajal noored itaallased võtavad kätte ja lähevad siit lihtsalt minema. Siirdutakse Austraaliasse, Usasse ja Kanadasse. Lootes, et ehk seal on parem. Vähemalt on töö. Teenib. Selle rahanatukesega, mis siin teenib, ei jõuta korteritki ära maksta. Elatakse vanematega. No ja siit tulebki teema, et itaallased on "mammoned", ei ole! Põhjus on ka, miks nad siiani ikka oma vanemate juures elavad! 
Elatakse ka niiöelda kommuunis 6-7 inimest ühes suures korteris. Privaatsus? Olud on sellised. Tuleb harjuda. Õnnega on koos, need kes saavad lubada luksust 1 toaline korter. Rikaste võsukestest ja nende eesõigustest ma ei räägi.
Kuidas üldse tööle saada? TUTVUSED! TUTVUSED! Ja veelkord tutvused! Muidugi võid siin ringi uidata ka oma aastakese, ehk kuskil näkkab. Ei näkka! Tutvuste kaudu käib kõik. Eriti kui jahid mingit head kohta, no mis on hea selle mõtleb igaüks endale ise selgeks. 
Täistöö aeg, korralik palk, leping vastav. Sellest unistavad siin kõik! Ülikooli lõpetanuid on siin palju. Kõrgete kraadidega ja näe töötavad lihtsa ettekandjana. Mõistmatu, kuidas on see võimalik? Näe on! 
Viimasel ajal on muutunud trendiks ka niiöelda "tasuta" töötamine, võetakse tööle sind kui "õpilast", teooriat tead aga praktikat ei ole, järelikult pead veelkord õppima, me õpetame ja tasuks on teadmised ja kogemus. Enne kuulmatu. Tasuta töötamine. Nii paljud on õnnelikud ka selle võimaluse üle. Niiviisi loodetakse saada sisse töömaailma. Ei ole nii? Vaidled? No tule otsi tööd siin. Silmad ehk avanevad natukene. 
Siin võib leida tööd ka hostessina. Ei ole ainult ööklubides! Ka messidel. Promooterina. Itaalias on circa 100 agentuuri, kes tegelevad personali otsingutega igasugustele üritustele, messidele. Töö, mis kestab circa 3-4 päeva. tean tüdrukuid, kes ainult hostessina messidel töötavad ja elavad üsna hästi teenitust ära. Promooterid samuti. Kuidas leida tööd hostessina või promooterina? Google.com on parim sõber. Otsi-otsi ja veelkord otsi. Algus on raske. Võid saata sadu CV-sid päevas, aga ei mingit kontakti. Kannatust. Saabub ka sinu päev. 
Hostessiks sobib pea igaüks, kes oskab vähekenegi rääkida ja on kena välimusega, pead suuruses 36/38 või ka 40 sobib, oleneb pikkusest. Hinnatakse pikkust. Vähemalt 170 cm pead olema. Paljudes kuulutustes on kirjutatud nõutav pikkus ja rõivasuurus. Keeled on väga hinnatud. Eriti inglise ja saksa keel. Mida rohkem räägid, seda parem. 
Aga ka siin tuleb äärmiselt tähelepanelik olla. On palju agentuure, kes ei maksa. Töötad ära. Ootad makset. Ja võib tõesti juhtuda, et seda makset lihtsalt ei tule. Agentuur on ka ehk õhku haihtunud. Juhtub ka itaallannadega, tihti peale rohkemgi, kui mõne välismaalannaga. 
Sajatavad. Kiruvad. Aga lootuses teenida kasutatakse igat naiivitari väga lihtsalt ära. Oleks ju mul endalgi juhtunud, kui poleks olnud mu elukaaslast, kes asju selgitama asus. Baaris töötades. Mis seal ikka, olin päästetud. Tähelepanelikum olen aga olnud küll, otsinud enne kui kuskile kandideerin infot agentuuride kohta. Eriti töötades hostessina või promooterina. Kas ikka maksavad, teiste tüdrukute arvamus, kes on töötanud nendega. Kust? Ikka armas google.com. 
Tundun küüniline? Ei ole nii? Oled läbi teinud sama protsessi, läks paremini? Südamlikud õnnesoovid sulle  minu poolt. Hoian sulle ka pöialt edaspidiseks. 
Elamiskulud on kallid. Üür on kõrge. Oleneb piirkonnast ka muidugi. 
Söök. Süüa saab siin hästi. Itaalia kööki kiidan küll taevani. Siiani mu elukaaslane naerab meie üht vestlust kaks pool aastat tagasi Eestis. 
"Ma lähen nüüd, kell on pool üks," ütles ta mulle. 
Vaatasin teda veidralt, mõeldes, et täitsa sassi läinud teine.
"No ja siis? Mis selle kella ajaga nüüd nii?"
"Sööma pean," vastas ta surm tõsiselt. 
Mina hakkasin naerma. 
"Kella aegade järgi pead sööma, ega's sa mingi toiduori pole!" 
"Ok! Sa ei mõista...." 
Järgnes tema selgitus sellest, kui oluline on kindlal kella ajal süüa ja toidu varieeruvus.
Tol ajal naersin. Nüüd olen mina temast kahjuks hullem toidu "maniakk", kindlad kella ajad, menüü varieeruvus. Naljanumber? Aga tõsiasi on see, et elukvaliteet paraneb. Armastan itaalia kööki ülekõige. Söögi tegemise olen ka käppa saanud. 
Eks siin elamisel ole omad plussid ja miinused. Olgugi, et on raske tööd leida. Mulle siin siiani meeldib. Kannatlikust on lihtsalt vaja palju. Tuleb olla äärmiselt sihikindel. Aga tõde on see, et Itaalia pole igale ühele. Siin tuleb võidelda. Teada, kuidas võidelda. Asjadega kursis olla. Suhelda palju. Ja suhtlemise all ma mõtlen ikka tõsist mölapidamatust, asjalikel teemadel siiski. 
Unustasin mainimata, et tööd otsides on välimus sinu visiitkaardiks! Tihtipeale sõltub just välimusest kõik. Vaielda võib sellel teemal küll ja palju, aga tõde on see, et ilu müüb!
Unistad Itaaliast? Tule pane end proovile! 
Mina olen seda teinud juba pea 2 aastat. Tulin siia täitsa nullist. Ei teadnud ei ööd ega mütsi majanduslikust olukorrast. Keelest polnud õrna aimugi. Aga tahe oli suur. No ja siin ma nüüd olen. Armunud. Õnnelik. Uhke iseenda üle. Hakkama sain! Itaalia on minule? Võimalik. Täitsa võimalik. 

Nutta v6i naerda...? NAERDA!

Calabria, mia cara Calabria, miks oled küll nii ilus ja siinsed elanikud nii veidrad? Iga päev on üks võitlus teise järel. Miks ei võiks asjad küll kulgeda .. hmm normaalselt? Või vähemalt siis ladusalt. 
Enne minu siia tulekut räägiti mulle "õuduslugusi", sellest mis siin toimub, eriti töö valdkonnas. Mina eestlasliku kangekaelsusega pidin tulema siia kõik enda silmaga yle kaema. Ei saa olla ikka nii hull, sõnu ei usalda! Oma silm on kuningas! Silm oli lõpuks lausa nii kuningas, et l6petasin haiglas, nagu me Lizziga naljatasime, 10 tärni hotellis. 
Minu jaoks Itaalias siiani parimat kohta Calabriast ei ole, selle müstika ja ilu ei anna sõnadesse panna. Täis mystilisi legende. Uskumatuid panoraame, mida pildi peale nii lihtsalt ei saa. 
Dialekt! Vana-kreeka keel, mida siiani inimesed räägivad, kuigi öeldakse, et see ammu unarusse vajunud ja seda enam ei räägita. Circa tuhat inimest siiski seda keelt valdavad! 
Olgu! Ilus maa! Tule kaema! Puhkama! Nautima! 
Inimesed! Ohh issand! Pole sõnu! Nendest võiks avaldada lausa psühholoogilise romaani! Nad on kinni oma arvamuses. Seda ei saa muuta! Sest nemad on need, kes siin elavad- grandi calabresi!
"Kui sind siin ära ei sööda, oled valmis ülejäänud maailmaks! Raskemat paika kui Calabria ei eksisteeri teist!"
Esimene mõte seda lauset kuuldes oli, et .... "What a f**k!?!?!" 
Mis mõttes on siin hullem, kui mujal! Inimesed on inimesed, tõpraid leidub igal pool! Olen kangekaelne! Pean uurima! 
Mida siis märkasin? Inimesed on siin, ütleme omapärased. Mehed lahendavad tülisid püssikuulidega. Mõned päevad tagasi tapeti siin ühe pere meesliikmed, miks ei tea (ei olnud maffiaga seotud!). Uuritakse. Naised on õelad, kui miski ei meeldi, ussitatakse mees teise pere mehe vastu.
Vibos kuulsin ka, et kaks naabrit iga pyhapäev lõpetavad ambulatooriumis, sest kaklevad. Yks teeb midagi nii häirivat, et sõnadega asju selgeks ei saa. Kaigastega minnakse kolkima. Nagu kiviaega sattunud!!
Sunniviisilised abielud! Sest ei tunta kondoome! V6i ei minda valehäbi pärast  neid ostma! Ja õnnetus ongi käes! 20 aastat õnnetust! Nagu... MIDA!?!? 
Perede poolt kokku pandud paarikesed, pisikesest peale! Nagu mida nad üldse teavad? Midagi! Hea on, kui nad maailma avastama ei lähe, muidu ehk jõuab kohale, et midagi nagu ei toimi. Ohh seda õnnetust siis! Kes neid lahutama hakkab? Katoliiklikus kirikus lahutust ei eksisteeri!
Nüüd ei mõtle, et kõik on sellised õnnetud ja mossis! Ei absoluutselt mitte! On ka teistsuguseid, ebanormaalseid, kes enne mõtlevad ja siis teevad! Ka neid, kes minema siit lähevad!
Oled kuulnud, et siin eksisteerib "omertà"? Ei räägi, ei näe, ei kuule isegi, kui oled ühe sammu kaugusel! Kõik on saladus! Ruulib täiega! Omakohus töötab! 
Kõik on uudishimulikud! Enda elust ei räägi keegi, kuid teiste eludes meeldib neil surkida, ja kuidas veel! Mõned teevad oma elust sellise muinasjutu, kuigi tõde on koledam, kui ette suudad kujutada. Näitemäng on kõigile oluline, päeva üks olulisemaid osi. Keegi ei tohi jumala eest aru saada, mis elu ja kuidas keegi elab. Lootusetu on neile selgitada, et asjal puudub mõte. Võtaks mõne raamatu ja hariks end natukene, selle asemel, et tühje sõnu loopida.
Parimatest parim on see, kuidas nad tänaval kõndijaid kommenteerivad! Nagu appiiiii!!! Kes mida kannab, kes kellega kus käis, mida nad tegid. Küsimus, mis see sinu asi on? Aga näe on! Mind ei huvita! Imelik! 
"Faccio i cazzi miei! Tegelen oma asjadega!" sai mu lemmik lauseks! Olgu, et on arrogantne väljendusviis, aga toimis alati! 
Ignorantsust leidub igal pool, olen ka mina väheke ignorantne... Aga siin on see ausalt öeldes liialdatud. 
"Mentaliteet on selline! Seda ei muuda miski! Kahjuks, jah, parem on kui minnakse," selliseid sõnu kuuleb siin tihti. Tähtis on, et noored siit kiirelt minema saavad, niikuinii ei muutu siin miski. Sellise negatiivsusega tõesti ei muutu midagi. Tublid! Aga nemad on need, kes asju paremini teavad! 
"Sono io che ha vissuto .... Mina olen see, kes siin on elanud..."  
Nende absoluutne lemmik lause! Välisvaatleja ei saa midagi aru, sest ei tea midagi. Nagu APPI!?!?! 
"Sei straniera... Oled v2lismaalane, ei saa aru sa miskit," kuulsin ütlevat oma enda elukaaslast.
Tobe! Aga nii mõtlevad siin paljud, et välismaalased ei saa mitte millestki aru. See, et siin suudetakse saksa turistidelt raha välja petta ei tähenda, et kõik ühte potti saab panna!
Kisasin. Ei viinud kuskile. Nyyd lihtsalt naeran. Tegelikult ka! See on lihtsalt nii naeruväärne sildistamine.
"Mina calabrese, sina lihtne välismaalane.." naeran, kuigi ajab sees keema. 
Pole keegi meist parem või halvem, eksju? Igal ühel meist on omad vead ja väärtused. 
Naeratus on minu kaaslaseks ka hetkedel, mil tunnen, et tahaks yhe kõva tou mööda pead anda kellelegi. Parim ravim absoluutselt kõigele ja kõigile.

Haigla kroonika

Pole head ilma halvata! Minu neli kuud t88tamist, tegelikul nelja kuudki vist ei saanud t2is Calabrias t88l olles, kui l6petasin otsaga haiglas, pimesoole p6letikuga, operatsiooni laual! L6ikuspeol! 

Uus kogemus! Hetkel tagasi vaadates, ajab naerma! Kui arstide vahet jooksin 3 p2eva, naersin ka, mis sest et olin valudes. 

"Pole m6tet nutta," kordasin kogu aeg.

Kuna naersin siis ei suudetud uskuda, et ma valudes olen! Olgu tunnistan p2ev enne operatsiooni nutsin ka natukene valude p2rast, mis piinasid. Aga see selleks!

Minu esimene samm oli "pronto soccorso" Vibo Valentias. Valud. Kedagi ei huvita. Ootan. Vaatan. Ylemus karjub. Aitas? Absoluutselt ei tehtud v2lja. Nad on harjunud, et haiged karjuvad ja s6imavad. 

"Lollid olete? Aru siis ei saa, et pimesool t8drukul l6hkemas? Mitte miski teil siin ei t88ta!" karjub ta.

Meedikud on harjunud. Vastavad tuimalt.

"Kas on ankeet on t2idetud?"

Vaatan neid. Saan aru, et ega neid v2ga ei huvita. Peaasi, et vahetus kiirelt l2bi saab. Kodu ootab. 

P2rast 8 tundi ootamist sain meediku juurde. Tavaline protseduur. Vereproov, temperatuur ja katsuti k6htu, selga. Kahtlustati neerup6letikku. Ootasin 2ra vereproovi. K6ik tibens-tobens. Nagu miskit poleks viga. K6hu valud tugevad siiski j2tkusid. Kahtlustati neerup6letikku (??).

Saadeti uroloogi juurde. Arst vaatas, katsus k6htu. 

"No kes see ohmu oli, et sind siia saatis, sul ju pimesoole p6letik!" ytles uroloog p2rast 1 minutilist k6hu katsumist. 

Helistas oma tuttavale kirurgile, selgitas olukorda. Mina toolil jahmunult istumas. Enam ei olnud nii naljakas. Nutta tahtsin. 

Vibo Valentia haigla kirurgia osakonnas, vaatan neid inimesi seal. Neile on k6ik, mis toimub t2iesti iga p2evane. Operatsioon. Vupsti kiirelt haiglast koju. J2rgmine. Tundus nagu oleksin lihatehasesse sattunud. 

"Ohhhh... 6udust! Mida ma kyll olen kokku keeranud," m6tlesin, lootes et ehk ikka ei ole pimesoolega midagi.

Minu kord minna. 

"Buon giorno! Aaaaa... la ragazza estone! Vieni-vieni," ytles ta mulle. 

Juba teades, kes ja kust. Vaatas yle. Ja kinnitas juba antud diagnoosi. Selgitasin talle ka kuidas sattusin uroloogi juurde. Mille peale ta pead vangutades helistas kiirabisse, selgitamaks v2lja milleks mulle selline diagnoos pandi. 

"Pange voodi valmis, tema j22b sisse, operatsiooniks!" ytles kirurg, Dr Zappia.

Tahtsin tooli alla pugeda, ei ole need s6nad mulle. Pea k2is ringi. Mis seal's ikka, kui nii siis nii. 

Ja vot nyyd see nali alguse saigi. Kolm p2eva s8stiti antibiootikume kaks korda p2evas tagumikku. Esimesel 6htul "unustati" syya anda. Teisel p2eval hommikus88k. Kysid. 

"OI!! Aga me juba saatsime k6ik tagasi!

Olgu siis nii. Pazienza! Kannatust! Ja seda on siin kohe p2ris palju vaja. 

Teisel p2eval tuli mu tuppa uus patsient. Temaga sai nalja palju. Kuigi oli valudes, naeris nii et v2he polnud. Doktorid olid sellisest k2itumisest silmn2htavalt ehmunud. Kas pole siis teine valudes? Polnud vist varem n2inud naist, ja mitte lihtsalt naist, vaid tugevat ja enesekindlat! 

Naljakas oli vaadata jahmunud doktoreid ja med6desid, kes ta 8mber sehkendasid (t2htsa hotelliketi omaniku elukaaslane). Keegi s6nagi aru ei saanud, mis me r22kisime. 

Yks med6de tuli tema juurde kysides:

"Hablas espanol, r22gid hispaania keelt?

"Jah, kas sa r22gid?" vastas ta lootus rikka tooniga, et ehk on keegi neist, kes peale itaalia keele ka mingit muud keelt r22gib.

"Io no, mina mitte," vastas med6de.

"Kas r22gid prantsuse keelt?

"Sa?"

"Ei"

"Kas r22gid inglise keelt?"

"Mina jah, sina ei..."

"Io non parlo," vastas med6de.

"Kas sa suahiili keelt valdad?" kysis patsient.

Med6de ei saanud aru. Tegi naljaka n2oilme ja marssis ruumist v2lja. 

Naersime m6lemad sydamest. 6htus88k. Unustati 2ra. V6ttis k2tte helistas oma elukaaslasele, kes koheselt haigla juhtkonnaga yhendust v6ttis. 6htus88k saabus. Vat mida t2hendavad siin 6iged tutvused. Need on siin aga v2ga vajalikud, ilma nendeta asjad ei liigu. Tundsin omal nahal. 

Koristamisest haiglas ei taha yldse miskit mainidagi. Hygieeni erilist seal kyll ei olnud. Koristajat2dil tundus olevat ta meik ja soeng t2htsamad, kui t88pinna puhtus. 

Esmasp2eva saabudes tuhises sisse doktor. 

"Kuidas enesetunne? Halb?" viisakust ei mingit. 

Katsus k6htu. Valud. 

"Valmistage operatsiooniks!"

Mis asja!?!?! Ei taha!! Reaalsus. L6ikuspidu alaku! Viidi operatsioonisaali. K6ige pealt med6de tahtis mind mu enda riietega sinna vedada, j2rsku hakkas k6igil kiire-kiire. Kyynelaki eemaldasin teel sinna samusesse saali. V2rin. Naeran. Nutt ei tule lihtsalt. 

"Nyyd siis olen Calabrias ametlikult k6ik asjad j2rgi proovinud, haiglad ja operatsiooni ka. Tykikese endast j2tan ka nyyd siia," itsitan. 

Med6de naerab kaasa. Selgitan talle, kuidas mulle siin ikka meeldib, aga see haigla ... J2tab soovida. 

Kui r22gid teavad k6ik, et asjad ei toimi, aga tegutsejaid kuskilt v6tta ei ole. Need, kes tegutseksidki, need l2hevad annavad oma teadmised mujale, siin lihtsalt on nii...

"Mentaliteet on selline... Seda ei muuda miski!" k6lab alati nende vastus, iga asja peale.  

Kas ehk on see laiskus? Ei! Lihtsalt  yks intelligennte saja rumalaga kakelda l6puks lihtsalt ei jaksa! V6ta omaks v6i mine! 

Kaks p2eva p2rast operatsiooni, koju! Tegelt ka? 6 p2eva s88mata. Pysti t6usmisest ma ei r22gigi. Veensin end yheks p2evaks veel sisse j2tma. Kolm p2eva p2rast oppi koju! Tunnine autoreis toredatel "korras" teedel. Sellel p2eval tundsin, kuidas Calabria mulle yha v2hem meeldib... Olgugi, et "ohverdasin" sunniviisiliselt endast tykikese! 

Ja nyyd... Mis seal's ikka... Vaatamata k6ikidele viperustele mulle siin meeldib!