Tropea. Paik, kus lòògastuda.

Kaljulòhe mererannas.

Kes ytles, et Lòuna-Itaalias talvel midagi teha pole? On. Jalutada saab. Kahju, et siinsed seda eriti hinnata ei oska. Aga vòib olla ei oskaks minagi, kui mul meri ja màed iga pàev kàe jala juures oleksid?
Eile sòitsin rongiga Tropeale. Seal saab vàhemalt jalutada. Siin Taurianovas puuduvad korralikud teed jalutamiseks, kònniteedest vòib ainult unistada. Autoteedki on auklikud.
Mòni meeter jalutad siis tervitavad sind ka prygimàed. Jah, suureks kurvastuseks on nyyd ka siia Calabriasse jòudnud "prygi probleem". Prygikottide hunnikud on prygikastidki enda alla matnud ja tungivad vaikselt sòiduteedele. Lihtsalt kohutav. Samal ajal ka kurb. See vaatepilt vòttis mind tummaks, sisemuses tundsin raevu. Milleks kyll siinsed elanikud nii tolvanid peavad olema?
Ah jaa! Siin armsas Taurianovas, kus on circa 15 000 elanikku pole ka rongijaama, 8 kilomeetrit eemal teine. Gioia Tauros vòi Rosarnos. Mu elukaaslane viis mind sinna.


Mererand ja tàielik tyhjus.

Kuna oli 6.01 ,befana, Itaalias riigipyha, siis Gioia Taurost pool pàeva ronge ei vàljunud. Viis mind turtsudes Rosarnosse. Mu tahtmine oli nii suur. Ma lihtsalt pidin toast vàlja saama. Aitab systeemist "5 meetrit ja auto". Pean end liigutama. Pealegi ilm oli liiga ilus selleks, et  pàev otsa jàlle toas passida.
Jòudsime òigeaegselt kohale. Tundsin ròòmu. Lòpuks ometi. Rongi pilet ostetud làksin rongile. Tyhjus. Peale minu, muid reisijaid polnudki. VIP rongireis. Aknast vàlja vaadates nàeb ilusat vaadet merele. Meenus aeg, kui Vibo Marinas tòòtades Taurianovat kylastasin, sai tihti Vibo-Marina-Rosarno rongiga sòidetud.


Kuulus kirik La Madonna dell'Isola.

Kohale jòudes Tropeale, rongilt maha astudes, tundsin, et òhk on soojem, kui Taurianovas. Mònus. Làksin kesklinna poole. Tropea on vàike. Rongijaam on kesklinna kylje all kohe. 5 minuti tee kesklinna "piazzale". Tee on tyhi. Mòni yksik auto mòòdus. Mòni yksik jalakàijagi tuli vastu. Natukene edasi minnes nàgin turiste. Olin ònnelik, et leidub peale minu veel kedagi, kes oskab koha ilu hinnata ka "kylmal" perioodil.
Edasi kòndides kuulsin ka vene keelset vadinat. Huvitav. Suvel màrkasin, et siia on sattunud vene turistid. Vòi siis on kohalikud? Uurisin hiljem kodus. Circa 70 ukrainlast peaks seal elama.



Pane end, kuidas tahad, juuksed jààvad ikka igale poole ette.

Làksin terrassile, kus avaneb vaade merele. Puhas. Meri on kristallne. Vaade on juba suvel super. Nyyd rand ilma inimesteta ainulaadne. Ma naudin tuult. Merele vaadet. Rahu. Ainult merekohin. Mòtted kaovad. Stress vaikselt hajub. Ma tunnen end lihtsalt nii mònusalt. Meditatsiooni hetk. Peas polnudki mòtteid. Nii vòikski kogu aeg olla. Jalutan edasi. Jòudsin trepile, kust alla mere ààrde jòuab. Làksin alla. Jalutasin mere ààrde. Seisin seal. Otsisin koha, kus natukene aega olla. Leides mònusa tuulevaikse nurgakese, istusin. Vaatasin. Imetlesin seda ilu, mis nii mònelgi kogu aeg olemas. Lihtsalt kaunis. Pàike. Merekohin. Raamat Mario Puzo "Il Padrino". Soojus. Tàpselt see, mida mul yheks rahulikuks enesega olemise pàevaks oli vaja.
Koju làksin viimase rongiga. Kella 20.00. Pimedaks làks juba 17 ajal, kuid sellest polnud midagi. Linnake on valgustatud... Mulle meeldib talvel isegi rohkem, kuumus pole nii tappev, kui suvel. Suvisel ajal teed kaks-kolm sammu ja tunned, et nyyd on hetk istuda.