Vanematega töö juurde?

Itaallastele meeldib rääkida,nad tahavad alati kõike teada.Kuigi tundub nagu nad mõnikord ei kuulaks või ei saa aru.Kuid nende jaoks huvitav jääb alati meelde.
Ka töö juures pakub neile huvi sinu arvamus kõigest sellest,mis seal toimumas.Kui on toimumas muutusi,kummal poolel sa parasjagu just oled jne.
Mida siis märkasin ühel päeval enda töö juures.Töötan ühes restoranis,meie mõistes oleks see pigem pubi tüüpi.
Sinna tuli meile juurde pärast mu ühe kuulist töötamist uus inimene.Itaallanna.Põhja-Itaaliast.Kuna tööd ei ole siin eriti kerge saada,oli ta väga õnnelik,et teda sinna valiti.Seda oli ka näha viisist kuidas ta töötab.Jookseb nagu hullumeelne ringi,alustab mingit tegevust,kuid ei jõua lõpetada,sest uus töö ootab tegemist.Muidu on ta tubli ja lahke klientidega.Keelte oskus on ka päris kõva.Räägib loomulikult itaalia keelt,võõrkeeltest räägib saksa ja inglise keelt.Tubli!
Kui oli seal töötanud mingi aja,vast oli nii kaks nädalat.Omal vabal päeval marssis sinna KOOS OMA VANEMATEGA!?!?!
"Väga huvitav!" mõtlesin endamisi "kindlasti on sellel mingi eesmärk."
Tutvustas siis kõik oma töökaaslasi talle,samuti meie baarimeest,kellel on suur otsustusõigus töötajate valiku üle.Kes kaua ja mitu päeva töötab,kelle palkavad ja kellest loobuvad.Temaga jäid siis vanemad jutustama.
"Mu vanemad tahavad sulle proseccot pakkuda..." hüüdis ta baarmenile.
"Ma ei joo!" vastas too,nagu püüdes midagi vältida.
"Mu vanemad tahavad,tule palun.."vastas tüdruk.
"Nohh..Ma võtan siis ühe vee ja lööme terviseks."
Väga huvitav,minu teada tarbib ta igal õhtul 1 klaasikese õlut söögi kõrvale,kui mitte kaks.No vaatame,mis saab edasi.
Ka teistele soovisid pakkuda.Räägiti juttu.Mainiti,et minu elukaaslane on pärit Calabria regioonist,mille peale mõlemad vanemad veidi imelikult vaatasid.
Vast seepärast,et sealsed ja eestlased on ikka täiesti erinevad,kuidas küll nemad nii kokku on sattunud.
Kuna tööd oli,siis liigutasin end sealt eemale,et tööd teha,kuid samas hoidsin kõrvad kikkis,et kuulda,mida nad seal nii arutada tahavad.Emal on restoran.Huvitav.Pakkus siis välja variandi,et kui neil seal peaks olema midagi vaja,et andku aga teada,saame teineteist ju aidata.Kahtlane...
Edasi pöörati jutt siinse töö peale.Töö olukord.Bologna.Ja VOILAAAA!seal see küsimus oligi.
"Kuidas lood on mu tütre tööga?Kauaks talle siin tööd jagub?" küsis ema pärast mõningat keerutamist.
Baarmen rääkis seda sama,mida kõigile,et talvel seal tööd nii väga ikka ei ole,siis ei helistata,kuna leping on sõlmitud helistamise peale.
Räägiti ja räägiti.Eks ikka tööst.Sisemiselt tundsin suurt raskust.
Mis mõttes?!?!Nii infantiilne ei saa ju olla kahekümne seitsema aastane plika?Või saab?
Saab.Ja see ei ole infantiilsus.Itaallased on uudishimulikud.Neile meeldib kõike teda või tunda,et nad kõike teavad,seetõttu tulid ka tema vanemad end sinna tutvustama.Kui käpp on sees on lihtsam nii öelda.Töökoht,mis kõigub ebakindla baasi peal,muutub kui võluväel natukene tugevamaks.
Nohh,mis seal ikka!Kui kaotan,siis kaotan selle töö.Mõtlesin seda endamisi,kuid ega lihtsalt alla ka ei anna.
Koju tulles jaurasin oma elukaaslasega,et temagi peab sinna tulema!Kuid ei ole tema nõus.
Pärast rääkides ka teistega,ütlesid nemad,et see on normaalne,et vanemad ülemustega "tutvuma" tulevad.See kuulub asja juurde.Eriti restoranides,pubides,baarides.
USKUMATU,eksju?Vähemalt minu jaoks oli see küll!