Minu kasulik õppetund töö otsinguil.

Töö turu olukord ei ole Itaalias just kõige kergem.Palju on töötuid ning ülikooli lõpetanuid,kes otsivad tööd.Kuna otsijaid on palju,saavad töö pakkujad nõuda igausguseid oskusi,kuigi lõpp tulemusena täidab tööposti ikkagi firmas töötava tuttav või mõni juhatuse liikme sugulane.Tutvused on tööd otsides siin äärmiselt olulised.Ilma nendeta on raske.

Alustasin töö otsinguid jaanuarist,curriculumi olen saatnud interneti kaudu ka juba detsembrist.Registreerisin end kasutajaks sellistel lehekülgedel nagu : www.cliccalavoro.it, www.infojob.com, www.monster.it .

Samuti saab curriculumi isiklikult kohale viia agentuuridesse,mida siin kutsutakse "agenzie di lavoro",tuntuimad neist on näiteks GiGroup,Manpower,Randstadt.Töö agentuurid asuvad enamustes suurtes linnades.Oma võimaluste suurendamiseks soovitatakse curriculum viia igasse agentuuri. 

Oma töökuulutusi on võimalik üles panna ka erinevatel interneti lehekülgedel näiteks www.kijiji.it, www.olx.it. Nende saitidega soovitaks olla ettevaatlik,mis infot sinna üles panna.Kindlasti saab läbi nende ka tõsiseid pakkumisi,kuid parem karta kui kahetseda.Ei soovita üles laadida oma fotot ning kontaktiks soovitan kasutada oma maili aadressi,mitte telefoni numbrit.

Mina algul panin sinna üles,teadmata milliseid pakkumisi sealt võib tulema hakata,oma telefoni numbri,samuti laadisin naiivselt ka oma foto.Järgmisel päeval saabus sõnum: " Pakun sulle tööd,1 tunni eest maksan 100 eurot". Muidugi oli mul uudishimu suur teada saada,mis tüüpi tööd pakutakse.

Vastasin.

Järgmine sõnum saabus ülikiirelt. 

"Oleksid minu intiimne kaaslane iga esmaspäev,minu kodus kella 19nest 20ni.Mis arvad?"

Olgu,nii meeleheitel ma veel ei ole,et ma prostituudiks hakkaks!Ei vastanud!

Saabus samalt numbrilt järgmine sõnum : "No,kuule!Kas või üks kord!Palun...!" 

Ka sellele sõnumile ma ei vastanud.

Järgmisel päeval tuli kõne mehelt,kes küsis,kas sa ikka veel otsid tööd.Ma vastasin,et loomulikult.Rääkisime.Kuna ta mulle töövestluse varianti ei pakkunud,küsisin ise,millal ta töövestluse soovib teha.Mille peale tuli vastus,et teeks "täna".Sai natukene aega räägitud,kui ta tundis huvi minu rahvuse vastu.

"Sa ei ole ju itaallanna?" küsis ta minu käest pärast kahe-kolme minutilist vestlust.

Vastasin,et ei,ma tulen Eestist.

"Ahhniii...Kas sa ikka itaalia keelt oskad?"

Mis mõttes nüüd selline küsimus,kui kogu eelnev vestlus oli olnud itaalia keeles.Vastasin,et loomulikult.

Kõne lõpetasime kokkuleppega kohtuda Milanos kella poole nelja ajal.

Hakkasin end sättima valmis,jooksin rongi peale,kui tuli kõne.

"Ciao,kuule sa olid see tüdruk Lätist eksju?" 

"Ei,Eestist"

"Kuule,ma tulen sulle metroo jaama vastu.Kuidas ma su ära tunnen?Kas sa tuled üksi või kellegagi koos?"uuris ta minult.

Tundsin pettumust.Järgmine kahtlane tüüp.

"Ma tuleks hea meelega koos kaaslasega,kui teil selle vastu midagi ei ole," vastasin.

"Olgu,olgu.Ma tulen teile metroo jaama vastu.Oled kindel,et sa üksi ei taha tulla?Lähme aperatiivile kuskile restorani?"

"Ma tulen kaaslasega.Kohtume metroo jaamas kell pool neli," oli minu kindel vastus.

Lõpetasime kõne.Kuid mu peas oli kahtlus,et asi on kuidagi valesti.Meenus,et ta isegi ei ütelnud mulle restorani nime,kuhu mind ettekandjaks tahetakse palgata.Minu mõtteid katkestas järgmine telefoni helin.

"Ciao,sa olid see tüdruk Leedust jahh?Kuule,tead ma täna ikka ei saa sinuga töövestlust teha.Avame restorani neljateistkümnendal märtsil,kohtume siis seal restoranis.Ma helistan sulle ise."

"Olgu,teeme nii," vastasin kuivalt ja lõpetasin kõne.

Pärast kogu sündmuste ahelale järgi mõeldes,võtsin oma kuulutuse nendelt saitidelt maha.

Rääkisin sellest ka paarile sõbrale,kellest üks ütles,et kindlam on läbi agentuuride otsida või poodides,baarides ise koha peal käija ja oma CV´d jagamas.

Kasulik õppetund!