Firenze& Pisa

Firenze! Itaalia kultuuri süda. Linn, mida kindlasti peab külastama. Ootasin päeva, mil vöiksin sinna minna. Ootasin kaua. Tervelt kaks aastat. Käisin ära. Periood ehk oli natukene vale valitud. Külmetasin end ära. Kesklinn oli nagu külmakamber. Või olen mina lihtsalt liiga külma tundlik? 

Siia pool tundi hiljem tulid hiinalsed ja ajasid meid ära, et
pildistada.

Ehk siis... Firenzesse olen üritanud minna vast kaks korda ka varem, alati on miskit vahele tulnud. Esimest korda jäime rongist maha. Regionalest, mis väljub 6:45 hommikul. Hind on 8,25 €. Ainuke regionale Firenze suunas. Miks regionale? Hind! Kui saab odavamalt, miks rohkem maksta? Teisel korral tuli vahele töö. Nüüdki. Läksime kohale. Peaaegu olime pileti ära ostnud, kui märkasin tablool "cancellato", "tühistatud". Elukaaslane muidugi vihastas, kohe väga. 
"Miski siin k*radi Itaalias ei tööta korralikult..." järgnesid calabria dialektis needmised. 
Mina olen harjunud, ikka juhtub. Otsustasime siis, et lähme AV-ga (Alta  velocita-ga), kiirrongiga. 15€, promotsiooni hind. Järgnesid needmised. Nagu enamus calabresesid, keda tean on suht kitsid. Kui on võimalus vähem maksta, siis nad seda ka teevad, kohati kipuvad ka liialdama. 
Jõudsime kohale. 7.30 hommikul. Külm. Väga külm. Võtsime suuna kesklinna. Milline ootusärevus. Lõpuks ometi näen ära Firenze! Vaatan ringi. Mõeldes, et nüüd näen midagi maagilist, millest olin lugenud. Mu ettekujutlus võime põhimõtteliselt ka ei töötanud. Pettusin. Väga pettusin. Pole Firenze nii ilus, kui Bologna. Kas või mingit erilist aurat. Ei midagi. Mõtlesin Bolognale. Selle linna erilisele "aurale", tunde, mis tekitab kaaristute all käimine. Ülikooli tänval kiirustavate õpilaste vaatamine. Inspireerib. 
Jalutasime. Kella üheksa paiku, oleks nagu hiinlaste "pomm" plahvatanud. Linn oli hiinlasi täis. Igal ühel käes super luks fotoaparaat. Pildistasid igas asendis paleesid, kujusid ka majade uksi. Seisime Arno jõe ääres, ponte vecchio läheduses, tulid hiinlased, pudistasid midagi oma keeles ja vehkisid kätega, et me neilt jalust läheks, neil vaja pilti teha. Viisakusest läksime eemale. Ja saabusid teised hiinlased. Otsustasime üldse oma jalutuskäiku jätkata. Ei ole rahu. Kuigi Firenzes töötab nipp, kui ei tea kuhu minna, jälgi kuhu lähevad hiinlased ja jõuad mingi monumendi juurde kohe kindlasti. 
Monumente on palju! Muuseume ka! Ka kirikuid! Vaatamisest puudu ei jää. Tahtsin siseneda Santa Maria del Fiore kirikusse. Lugesin sissepääsu hind 1,50 €. Ei lähe sisse. Põhimõtteliselt ei meeldi maksta kirikule! Niigi rikas teine! Jäi miskit nägemata? Võimalik. 
Üldse täheldasin, et kui tahad kuskile siseneda, maksa-maksa-maksa ja veelkord maksa. Kui rahakott liiga paks ja tahad tühjendada on Firenze selleks õige paik. 
Tegime mitu ringi Firenzele peale. Otsustasime, et lähme ka Pisasse. Sain ära vaadatud ka kuulsa Pisa torni, kus legendi kohaselt Galilei gravitatsiooni katseid tegi, visates tornist alla erineva raskusega esemeid ja jälgides, kuidas need maapinnale jõuavad. Rongiga circa tunni ajane sõit. Käisime natukene Pisas ka ringi, suund Pisa torni juurde. Armas linnake. Vaikne. Nagu siin öeldakse "niente di che", ei midagi erilist. Kunagi kuskil tehti midagi, nüüd palju reklaami ja raha teenimine. Torni sisenemine maksab circa 15 € ringis. Ei taha maksta ja ei sisene. Jalutasime niisama natukene aega. Kuna mul hakkas liiga külm, läksime istusime ühte lähedal olevasse kohvikusse. Võtsin tassi kuuma shokolaadi. Vaikuses istusime. 
Jälgisin inimesi, kes mööduvad. Pisa torn oli ümbritsetud hiina turistidest. Ei olnud tunne, et olen Itaalias, vaid Aasias. Mis seal ikka. Vähe nägin itaallasi. Väga vähe. 
Mis mulje mulle lõpuks jäi? Palju reklaami, et teenida raha palju ja korraga. Mu elukaaslane ütles, et ma olen vähekene imeliku maitsega, ei meeldi mulle miskit. 
Võimalik. Aga mulle meeldib Bologna. Kohe väga. Firenzes olles sain aru, kui väga olen ma Bolognasse kiindunud (pärast Calabriat muidugi). Bolognale ei tehta nii palju reklaami, hinnad on normaalsed, ei maksa end ogaraks iga sammu eest, mida teed. Ilus. Tõepoolest ilus. Lihtne. Ja ajaloo hõngu tunneb iga nurga peal. Või mõjub ainult mulle see nii? Olen liiga harjunud Bolognaga? 
Võimalik. Aga Bologna on mul nüüdsest üha rohkem südames. 
Ja üldse Firenze pole vist meile. Pidime minema ka Kokamäe näituse avamisele ja presidendi vastuvõtule, aga kohale me ei jõudnudki lõpuks. Esiteks ei saanud Pisast õigel ajal tulema ja teiseks mu elukaaslane oli väsinud.
"Mi sono rotto le palle," nagu ta ikka ja jälle korrutab, kui ta millegi peale vihastab. Seekord siis trenitalia süsteemi(tuse) peale. 
Aga mis seal ikka, eks järgmise korrani. Kui ilm on soojem. 

Unistustemaa - Itaalia

Itaalia! Kõlab uhkelt, eksju? Elada Milaanos ja töötada modellina, tundub luksus? Kõlab tõesti ülemuslikult, kuidagi müstiliselt. Nagu lihtinimesed sinnani ei küündikski. Kõrgklassi teema. 
Elada Itaalias? Milline uskumatu õnne osaliseks tundub inimene olevat saanud. Kultuur, kunst, arhitektuur, ajalugu köik see on käega katsutav. Kas kõik on ikka nii lust ja lillepidu?
Euroopa on kriisis. Itaalia on rohkemgi, kui kriisis. Pole tööd. Maksud aina tõusevad. Tekib mõnikord lausa küsimus, kust inimesed võtavad raha, et makse maksta lõpuks. Samas tänavapildis näeb noori iPhone näppus, Gucci kott õlal, Versace kleit seljas. Baarid on aperatiivide ajal täis. Samal ajal on aga näha ka kaltsudes kõndivaid ja raha kerjavaid inimesi. 
Itaalia on paradiis? Ei ole! Ausalt! Arvad, et saad siin hakkama? No tule ja ürita. 
Töö. Hetkel selle majanduskriisiga, mis Euroopat vaevab pole naljaasi midagi tõsist leida. Itaalia on suhteliselt raskes seisus, olgugi majandusteadlased oma numbritega üllatavad sind, et läheb paremuse poole. Tõde on see, et need numbrid sul tööd leida siin aita. 
Kõige lihtsam on tööd leida muidugi restoranides, baarides ja hotellides. Oskad keeli. Super!  Circa 250 tundi kuus, leping tehakse  kuidas majanduslikult neile on kasulikum. Mr peaminister Monti muutis siin töölepingu seadust, arvates, et petmised vähenevad. Ei vähene. Nüüd sõlmitakse leping osalise tööajaga, töötunnid on aga absoluutselt teised. Ei sobi? Eks mine otsi midagi muud! Ära kasutamine! Ei ole, ise oled nõus nende töötundidega! Ohkad. Aga siiski räägid, kui tore on siin olla. 
Juhtub ehk ka, et lähed tööle, rügad nagu loom ja palgapäeval lihtsalt ei maksta. Mis mõttes ei maksta? Juhtub! Kriis on, pole raha! Võitled oma õiguste nimel. Kuidas? Lähed õigetesse ametiasutustesse. Ootad. Õnnega on koos see, kes tõesti raha kätte saab. Siin kohal tahaks mainida ühte juhtumit, millest kirjutas Sitsiilias elav eestlane oma blogis. http://janeksicilia.wordpress.com/2012/10/13/omakohus-voi-lahendus/ 
Juhutööd. Elad kuidagi viisi. Mõeldes, milline paradiis on Itaalia. Samal ajal noored itaallased võtavad kätte ja lähevad siit lihtsalt minema. Siirdutakse Austraaliasse, Usasse ja Kanadasse. Lootes, et ehk seal on parem. Vähemalt on töö. Teenib. Selle rahanatukesega, mis siin teenib, ei jõuta korteritki ära maksta. Elatakse vanematega. No ja siit tulebki teema, et itaallased on "mammoned", ei ole! Põhjus on ka, miks nad siiani ikka oma vanemate juures elavad! 
Elatakse ka niiöelda kommuunis 6-7 inimest ühes suures korteris. Privaatsus? Olud on sellised. Tuleb harjuda. Õnnega on koos, need kes saavad lubada luksust 1 toaline korter. Rikaste võsukestest ja nende eesõigustest ma ei räägi.
Kuidas üldse tööle saada? TUTVUSED! TUTVUSED! Ja veelkord tutvused! Muidugi võid siin ringi uidata ka oma aastakese, ehk kuskil näkkab. Ei näkka! Tutvuste kaudu käib kõik. Eriti kui jahid mingit head kohta, no mis on hea selle mõtleb igaüks endale ise selgeks. 
Täistöö aeg, korralik palk, leping vastav. Sellest unistavad siin kõik! Ülikooli lõpetanuid on siin palju. Kõrgete kraadidega ja näe töötavad lihtsa ettekandjana. Mõistmatu, kuidas on see võimalik? Näe on! 
Viimasel ajal on muutunud trendiks ka niiöelda "tasuta" töötamine, võetakse tööle sind kui "õpilast", teooriat tead aga praktikat ei ole, järelikult pead veelkord õppima, me õpetame ja tasuks on teadmised ja kogemus. Enne kuulmatu. Tasuta töötamine. Nii paljud on õnnelikud ka selle võimaluse üle. Niiviisi loodetakse saada sisse töömaailma. Ei ole nii? Vaidled? No tule otsi tööd siin. Silmad ehk avanevad natukene. 
Siin võib leida tööd ka hostessina. Ei ole ainult ööklubides! Ka messidel. Promooterina. Itaalias on circa 100 agentuuri, kes tegelevad personali otsingutega igasugustele üritustele, messidele. Töö, mis kestab circa 3-4 päeva. tean tüdrukuid, kes ainult hostessina messidel töötavad ja elavad üsna hästi teenitust ära. Promooterid samuti. Kuidas leida tööd hostessina või promooterina? Google.com on parim sõber. Otsi-otsi ja veelkord otsi. Algus on raske. Võid saata sadu CV-sid päevas, aga ei mingit kontakti. Kannatust. Saabub ka sinu päev. 
Hostessiks sobib pea igaüks, kes oskab vähekenegi rääkida ja on kena välimusega, pead suuruses 36/38 või ka 40 sobib, oleneb pikkusest. Hinnatakse pikkust. Vähemalt 170 cm pead olema. Paljudes kuulutustes on kirjutatud nõutav pikkus ja rõivasuurus. Keeled on väga hinnatud. Eriti inglise ja saksa keel. Mida rohkem räägid, seda parem. 
Aga ka siin tuleb äärmiselt tähelepanelik olla. On palju agentuure, kes ei maksa. Töötad ära. Ootad makset. Ja võib tõesti juhtuda, et seda makset lihtsalt ei tule. Agentuur on ka ehk õhku haihtunud. Juhtub ka itaallannadega, tihti peale rohkemgi, kui mõne välismaalannaga. 
Sajatavad. Kiruvad. Aga lootuses teenida kasutatakse igat naiivitari väga lihtsalt ära. Oleks ju mul endalgi juhtunud, kui poleks olnud mu elukaaslast, kes asju selgitama asus. Baaris töötades. Mis seal ikka, olin päästetud. Tähelepanelikum olen aga olnud küll, otsinud enne kui kuskile kandideerin infot agentuuride kohta. Eriti töötades hostessina või promooterina. Kas ikka maksavad, teiste tüdrukute arvamus, kes on töötanud nendega. Kust? Ikka armas google.com. 
Tundun küüniline? Ei ole nii? Oled läbi teinud sama protsessi, läks paremini? Südamlikud õnnesoovid sulle  minu poolt. Hoian sulle ka pöialt edaspidiseks. 
Elamiskulud on kallid. Üür on kõrge. Oleneb piirkonnast ka muidugi. 
Söök. Süüa saab siin hästi. Itaalia kööki kiidan küll taevani. Siiani mu elukaaslane naerab meie üht vestlust kaks pool aastat tagasi Eestis. 
"Ma lähen nüüd, kell on pool üks," ütles ta mulle. 
Vaatasin teda veidralt, mõeldes, et täitsa sassi läinud teine.
"No ja siis? Mis selle kella ajaga nüüd nii?"
"Sööma pean," vastas ta surm tõsiselt. 
Mina hakkasin naerma. 
"Kella aegade järgi pead sööma, ega's sa mingi toiduori pole!" 
"Ok! Sa ei mõista...." 
Järgnes tema selgitus sellest, kui oluline on kindlal kella ajal süüa ja toidu varieeruvus.
Tol ajal naersin. Nüüd olen mina temast kahjuks hullem toidu "maniakk", kindlad kella ajad, menüü varieeruvus. Naljanumber? Aga tõsiasi on see, et elukvaliteet paraneb. Armastan itaalia kööki ülekõige. Söögi tegemise olen ka käppa saanud. 
Eks siin elamisel ole omad plussid ja miinused. Olgugi, et on raske tööd leida. Mulle siin siiani meeldib. Kannatlikust on lihtsalt vaja palju. Tuleb olla äärmiselt sihikindel. Aga tõde on see, et Itaalia pole igale ühele. Siin tuleb võidelda. Teada, kuidas võidelda. Asjadega kursis olla. Suhelda palju. Ja suhtlemise all ma mõtlen ikka tõsist mölapidamatust, asjalikel teemadel siiski. 
Unustasin mainimata, et tööd otsides on välimus sinu visiitkaardiks! Tihtipeale sõltub just välimusest kõik. Vaielda võib sellel teemal küll ja palju, aga tõde on see, et ilu müüb!
Unistad Itaaliast? Tule pane end proovile! 
Mina olen seda teinud juba pea 2 aastat. Tulin siia täitsa nullist. Ei teadnud ei ööd ega mütsi majanduslikust olukorrast. Keelest polnud õrna aimugi. Aga tahe oli suur. No ja siin ma nüüd olen. Armunud. Õnnelik. Uhke iseenda üle. Hakkama sain! Itaalia on minule? Võimalik. Täitsa võimalik.